Men at Work

Tere, armas blogirahvas!
Võtan hea meelega vaevaks ja kirjutan teile jälle.

Suvepuhkus kodumaal on nüüdseks veedetud: Saaremaal lestajahil käidud, Rabarockil päid-konte valutatud, jaanilõke kustutatud, Sander Hannuse kampaaniasse "Jooksuga ümber Eesti"(eestijooks.posterous.com) oma tagasihoidlik panus lisatud, ja isegi "Mis maa see on?" pisaraid tõrjudes laval ära lalistatud. Oli tegus ja põnev aeg.
Nüüd olen taaskord jõudnud tagasi Aberilinna ja sedapuhku mitte enam üksi. Minuga otsustas liituda ja sügisest koolipinkegi jagada armas, kallis tore ja hea Laura-Liisa. Elumehed võiksid ju küsida, et "kes see ullike siis puid metsa veab...", ent tuletaksin siinkohal neile meelde, et eks puhmarindel ja seikvoialisel ole iké pisuke vahe sees. Aga see selleks. Suvel on meil mõlemal plaanis kõvasti tööd rabada, et oleks sügisel, mille eest oma kohaolekuga väikelinna hämarad pubid ja klubid paremaks muuta.

Mina otsustasin vanade olijate soovitusel ja pikki tööpäevi arvesse võttes töötada oma majaperemehe heaks. Nagu sulasele muiste pakub tema mulle peavarju ja mina teenin pisukest lisagi. Peremees Ian on vahva ja heasüdamlik kolme lapse isa, kes omab ja haldab meie linnakeses nelja südalinnamaja, mis igal aastal okupeeritakse üha uuesti ja uuesti üliõpilaste poolt. Suurepärane asukoht ja konkurentsivõimelised hinnad teevad Ian majadest väga ihaldatud objekid. Ent kuna kõik neli maja seisavad oma kohal juba möödunud sajandi algusest, vajavad nemadki pisut penoplast-botoxit ja vuugivaheilmpante. Just seal, kallid sõbrad, tulengi mina oma olematute ehitusalaste teadmistega mängu.
Minu leivaneegripõli algas kolmapäeva hommikul kell kaheksa, kui peremees rivistas oma kaks poega ja kolm leegionäri üles ja jagas kätte tööülesanded. Nagu mulle objektil selgus, oli töödejuhataja kohustusi täitmas peremehe vanim poeg ja minu hea sõber Dan, kellel tundus kogu pundist olevat enim aimu, mida laest krohvi pilduva ja funktsioneeriva sorustikuta majaga esmalt ette võtta. Kuna kahe nädalapärast pidid maja tulema kaema järgmise aasta potentsiaalsed üürnikud polnud pikalt aega mõttetööga tegeleda ja tuli asuda tegudele, igatahes.
Esimesed päevad tööl möödusid kaunis mitkekesiselt ja tegusid sai tehtud nii kuvalda kui ka tolmulapiga. Ka ametialase terminoloogiaga tuleb kibekähku sina peale saada, et vältida olikordi kus paariline palub kastist peitlit ja sina pistad talle naeratades mõõdulindi pihku. Esimesed paar-kolm korda võib asi ju nalja pakkuda, ent edasi on asi juba kurb. On ka päevi, mil peremees ise meid oma kohalolekuga õnnistab, oma laiskema kippuvat nooremat poega tagant utsitab ja meile oma visioonidest pajatab. On tulnud ette ka olukordi, kus tuleb oma sõna sekka öelda mõne torustikuprobleemi lahendamise juures katsudes sealjuures mitte täieliku idioodina näida. Ent nagu tuleb välja on ka näiteks kraanikausi äravoolu juhtumine vihmaveerennidesse siin täiesti okei. Nagu sai mainitud on tööpäevad pikad ja põnevad ning ainsat puhkepäeva saab nautida vaid pühapäeviti.

Eile õhtul pärast pika tööpäeva lõppu krahmasin oma krohvise käega taskust heliseva telefoni ja oh üllatust, helistas sõber paar suve tagasi Austrias toimunud Rotary suvelaagripäevilt. Tegemist oli Jekaterinburgist pärit Evgenyga, kes oli otsutanud pikemalt ette teatamata sõita oma neiuga Londonist keset puhkusereisi Aberilinna, et näha mind, oma vana sõpra. Ei jäänudki palju aega mõelda, kuna külaliselt kaugelt ootasid juba rongijaamas. Kiire linnatuur, mõned pildid ja mõned pitsid kaugelt toodud vägijooki veereski õhtupoolik veel sügavamale hämarusse.
"Let´s go crazy dancing!!!!" karjust Evgeny üle maja ja uinus.

mina ja Laura-Liisa veetsime unustamatu öö(sest und ei tulnud) elutoa diivanil, kuna vabu magamistube pärast enda oma loovutamist külalistele ei olnud.

see on siis tänaseks kõik. tänaseks kõik!


siin Aberystwyth, siin Rudolf