Tere taas, kallid sõbrad.
Käes on puhkepäev, mis annab hea võimaluse taaskord korraks maha istuda, et janustele lugejatele üht-teist mere tagant pajatada. Viimasest postitusest on möödas kõva kaks nädalat, mille sisse on mahtunud minusuguse lohe kohta uskumatud 135 töötundi ja vaid üks vaba pühapäev, mille sisustamiseks jaksu polnud. Tuleb pererahu huvides ära mainida, et ka Laura-Liisa on nüüdseks tööd saanud ning teenib kingapaaride- ja leivaraha pisikeses kesklinna restoranis.
Nagu sai mainitud, käib töö kõrgetele pööretel peremees Iani uue investeeringu kallal, milleks on neljakordne elumaja rannapromenaadil. Kui veel juulikuu alguses valitses sajandivanuses majas rõske majavamm ja seinad pudenesid kui lehetainas, siis eilse seisuga võis lugeda kõrgeima korruse juba elamiskõlblikuks. Sellegi poolest on teha veel küllalt ja saabuv tähtaeg(ehk kooli algus) polegi enam mägede taga. Lisaks sellele, et sügisest on maja juba tudengihärradele ja -neiudele hirmkalli hinne eest ära lubatud, tähendab uus algav kooliaasta ka kogu ehitusbrigaadi kadumist objektilt tagasi koolipinki. Seetõttu ei olnudki juhus kuigi harv, kui kella poole seistme paiku õhtul, kui higise lauba all on mõttet juba diivanil õhtusöögi ja teleka ees, saabus objektile peremees mõned külmad õlled näpus ja küsis õlale patsutades: "Mis oleks kui teeks ühe tunni veel?"Nagu hakkab maja ilmet võtma, nii hakkab ka meil, ehitusmeestel, tekkima teatav vilumus. Või vähemalt nii on hea mõelda. Ebaosavuse kompenseerivad pikad töötunnid ja peremehe uskumatult tasakaalukas närvikava. Noored poisid, tahtmist täis- no miks ka mitte!"
Eilne päev oli päev, millest räägiti tööl nii tsemendisegu ette kui taha. Nimelt oli peremees teatud tingimustel laenanud Londonist kahelt uusrikkalt suure summa raha renoveerimistööde teostamiseks ja eile oligi käes paras aeg näidata investoritele tehtud tööd. Niisiis tähendas eilne tööpäev põrandate-treppide pesemist, tolmu pühkimist ja tubade tuulutamist. Mis ka sellest, et seinade pahteldamine alles pooleli, kui aknad nõnda kaunilt läigivad! Peremees viis tolmused-värvised töövormid pesumajja ja leidis aega, et endalgi juuksed kammida ja viigipüksid jalga vinnata. Küll oli see maja alles ilus! Vahetult enne uhkete härrade saabumist kogus peremees neljaliikmelise brigaadi kokku ja pidas pisukese kõne olukorra loomust ja selle tõsidusest. Peremees pidas vajalikuks ka maalida meist pildi kui kogemustega ehitusmeestest kes tunnevad oma eriala peensusteni. Et mitte jääda hätta investorite võimaliku küsimustelaviinigiga sai minust üheks õhtupoolikuks vilunud tisler, poolakas Sylvekist elektrik( mida ta ka väikestviisi oli), paariks päevaks appi laenatud Silverist hinnatud dekoraator ja peremehe nooremast pojast Joshist loovuse nappuse tõttu lihtsalt võõrkeeli "handyman". Härrased Londonist saabusid väikse hilinemisega ja kiitsid maja taevani, olles ilmselt liigselt lummatud eepiliselt kaunist merevaatest ja kajakakisast. Maja nähtud lahkuti juba samal õhtul. "Tänu taevale, et nad ehitusest miskit ei jaganud," lausus peremees ja keeras ukse külaliste lahkudes lukku.
Sellised lõbusad lood selleks korraks ja lisa toovad juba järgmised päevad ja nädalad.
seniks kõike kaunist,
head ööd ja õnn kaasa!
Rudolf
(ps. pildinurgast leiate Aberystwythi ainsad Eesti noormehed Rudolfi ja Silveri ja merevaate ehitusobjekti kolmandalt korruselt)
No comments:
Post a Comment