Men at Work II

Tere taas, kallid sõbrad.

Käes on puhkepäev, mis annab hea võimaluse taaskord korraks maha istuda, et janustele lugejatele üht-teist mere tagant pajatada. Viimasest postitusest on möödas kõva kaks nädalat, mille sisse on mahtunud minusuguse lohe kohta uskumatud 135 töötundi ja vaid üks vaba pühapäev, mille sisustamiseks jaksu polnud. Tuleb pererahu huvides ära mainida, et ka Laura-Liisa on nüüdseks tööd saanud ning teenib kingapaaride- ja leivaraha pisikeses kesklinna restoranis.
Nagu sai mainitud, käib töö kõrgetele pööretel peremees Iani uue investeeringu kallal, milleks on neljakordne elumaja rannapromenaadil. Kui veel juulikuu alguses valitses sajandivanuses majas rõske majavamm ja seinad pudenesid kui lehetainas, siis eilse seisuga võis lugeda kõrgeima korruse juba elamiskõlblikuks. Sellegi poolest on teha veel küllalt ja saabuv tähtaeg(ehk kooli algus) polegi enam mägede taga. Lisaks sellele, et sügisest on maja juba tudengihärradele ja -neiudele hirmkalli hinne eest ära lubatud, tähendab uus algav kooliaasta ka kogu ehitusbrigaadi kadumist objektilt tagasi koolipinki. Seetõttu ei olnudki juhus kuigi harv, kui kella poole seistme paiku õhtul, kui higise lauba all on mõttet juba diivanil õhtusöögi ja teleka ees, saabus objektile peremees mõned külmad õlled näpus ja küsis õlale patsutades: "Mis oleks kui teeks ühe tunni veel?"Nagu hakkab maja ilmet võtma, nii hakkab ka meil, ehitusmeestel, tekkima teatav vilumus. Või vähemalt nii on hea mõelda. Ebaosavuse kompenseerivad pikad töötunnid ja peremehe uskumatult tasakaalukas närvikava. Noored poisid, tahtmist täis- no miks ka mitte!"
Eilne päev oli päev, millest räägiti tööl nii tsemendisegu ette kui taha. Nimelt oli peremees teatud tingimustel laenanud Londonist kahelt uusrikkalt suure summa raha renoveerimistööde teostamiseks ja eile oligi käes paras aeg näidata investoritele tehtud tööd. Niisiis tähendas eilne tööpäev põrandate-treppide pesemist, tolmu pühkimist ja tubade tuulutamist. Mis ka sellest, et seinade pahteldamine alles pooleli, kui aknad nõnda kaunilt läigivad! Peremees viis tolmused-värvised töövormid pesumajja ja leidis aega, et endalgi juuksed kammida ja viigipüksid jalga vinnata. Küll oli see maja alles ilus! Vahetult enne uhkete härrade saabumist kogus peremees neljaliikmelise brigaadi kokku ja pidas pisukese kõne olukorra loomust ja selle tõsidusest. Peremees pidas vajalikuks ka maalida meist pildi kui kogemustega ehitusmeestest kes tunnevad oma eriala peensusteni. Et mitte jääda hätta investorite võimaliku küsimustelaviinigiga sai minust üheks õhtupoolikuks vilunud tisler, poolakas Sylvekist elektrik( mida ta ka väikestviisi oli), paariks päevaks appi laenatud Silverist hinnatud dekoraator ja peremehe nooremast pojast Joshist loovuse nappuse tõttu lihtsalt võõrkeeli "handyman". Härrased Londonist saabusid väikse hilinemisega ja kiitsid maja taevani, olles ilmselt liigselt lummatud eepiliselt kaunist merevaatest ja kajakakisast. Maja nähtud lahkuti juba samal õhtul. "Tänu taevale, et nad ehitusest miskit ei jaganud," lausus peremees ja keeras ukse külaliste lahkudes lukku.




Sellised lõbusad lood selleks korraks ja lisa toovad juba järgmised päevad ja nädalad.
seniks kõike kaunist,
head ööd ja õnn kaasa!

Rudolf

(ps. pildinurgast leiate Aberystwythi ainsad Eesti noormehed Rudolfi ja Silveri ja merevaate ehitusobjekti kolmandalt korruselt)

Men at Work

Tere, armas blogirahvas!
Võtan hea meelega vaevaks ja kirjutan teile jälle.

Suvepuhkus kodumaal on nüüdseks veedetud: Saaremaal lestajahil käidud, Rabarockil päid-konte valutatud, jaanilõke kustutatud, Sander Hannuse kampaaniasse "Jooksuga ümber Eesti"(eestijooks.posterous.com) oma tagasihoidlik panus lisatud, ja isegi "Mis maa see on?" pisaraid tõrjudes laval ära lalistatud. Oli tegus ja põnev aeg.
Nüüd olen taaskord jõudnud tagasi Aberilinna ja sedapuhku mitte enam üksi. Minuga otsustas liituda ja sügisest koolipinkegi jagada armas, kallis tore ja hea Laura-Liisa. Elumehed võiksid ju küsida, et "kes see ullike siis puid metsa veab...", ent tuletaksin siinkohal neile meelde, et eks puhmarindel ja seikvoialisel ole iké pisuke vahe sees. Aga see selleks. Suvel on meil mõlemal plaanis kõvasti tööd rabada, et oleks sügisel, mille eest oma kohaolekuga väikelinna hämarad pubid ja klubid paremaks muuta.

Mina otsustasin vanade olijate soovitusel ja pikki tööpäevi arvesse võttes töötada oma majaperemehe heaks. Nagu sulasele muiste pakub tema mulle peavarju ja mina teenin pisukest lisagi. Peremees Ian on vahva ja heasüdamlik kolme lapse isa, kes omab ja haldab meie linnakeses nelja südalinnamaja, mis igal aastal okupeeritakse üha uuesti ja uuesti üliõpilaste poolt. Suurepärane asukoht ja konkurentsivõimelised hinnad teevad Ian majadest väga ihaldatud objekid. Ent kuna kõik neli maja seisavad oma kohal juba möödunud sajandi algusest, vajavad nemadki pisut penoplast-botoxit ja vuugivaheilmpante. Just seal, kallid sõbrad, tulengi mina oma olematute ehitusalaste teadmistega mängu.
Minu leivaneegripõli algas kolmapäeva hommikul kell kaheksa, kui peremees rivistas oma kaks poega ja kolm leegionäri üles ja jagas kätte tööülesanded. Nagu mulle objektil selgus, oli töödejuhataja kohustusi täitmas peremehe vanim poeg ja minu hea sõber Dan, kellel tundus kogu pundist olevat enim aimu, mida laest krohvi pilduva ja funktsioneeriva sorustikuta majaga esmalt ette võtta. Kuna kahe nädalapärast pidid maja tulema kaema järgmise aasta potentsiaalsed üürnikud polnud pikalt aega mõttetööga tegeleda ja tuli asuda tegudele, igatahes.
Esimesed päevad tööl möödusid kaunis mitkekesiselt ja tegusid sai tehtud nii kuvalda kui ka tolmulapiga. Ka ametialase terminoloogiaga tuleb kibekähku sina peale saada, et vältida olikordi kus paariline palub kastist peitlit ja sina pistad talle naeratades mõõdulindi pihku. Esimesed paar-kolm korda võib asi ju nalja pakkuda, ent edasi on asi juba kurb. On ka päevi, mil peremees ise meid oma kohalolekuga õnnistab, oma laiskema kippuvat nooremat poega tagant utsitab ja meile oma visioonidest pajatab. On tulnud ette ka olukordi, kus tuleb oma sõna sekka öelda mõne torustikuprobleemi lahendamise juures katsudes sealjuures mitte täieliku idioodina näida. Ent nagu tuleb välja on ka näiteks kraanikausi äravoolu juhtumine vihmaveerennidesse siin täiesti okei. Nagu sai mainitud on tööpäevad pikad ja põnevad ning ainsat puhkepäeva saab nautida vaid pühapäeviti.

Eile õhtul pärast pika tööpäeva lõppu krahmasin oma krohvise käega taskust heliseva telefoni ja oh üllatust, helistas sõber paar suve tagasi Austrias toimunud Rotary suvelaagripäevilt. Tegemist oli Jekaterinburgist pärit Evgenyga, kes oli otsutanud pikemalt ette teatamata sõita oma neiuga Londonist keset puhkusereisi Aberilinna, et näha mind, oma vana sõpra. Ei jäänudki palju aega mõelda, kuna külaliselt kaugelt ootasid juba rongijaamas. Kiire linnatuur, mõned pildid ja mõned pitsid kaugelt toodud vägijooki veereski õhtupoolik veel sügavamale hämarusse.
"Let´s go crazy dancing!!!!" karjust Evgeny üle maja ja uinus.

mina ja Laura-Liisa veetsime unustamatu öö(sest und ei tulnud) elutoa diivanil, kuna vabu magamistube pärast enda oma loovutamist külalistele ei olnud.

see on siis tänaseks kõik. tänaseks kõik!


siin Aberystwyth, siin Rudolf