Parallaeelselt eestlaste pummelungiga arenes Abery väikelinnas ka teisi ärevaid seikluseid. Nimelt vaid päev pärast seda kui olime Tomasze ja tema Audiga poisid kohale toimetanud, peatasid kohalikud vormikandijad ta kodutänavas kerge kiiruseületamise ajendil. Olevat märgatud ka lahtist turvavööd. Asi kiskus kurjaks kui pärast dokumentide esitamist teatas konstaablihärra, et kahjuks ei ole Poola liikluskindlustus siin riigis aksepteeritav ja et auto tuleb viivitamatult konfiskeerida. Vastavalt eeskirjadele tuleb autole viivitamatult tekitada kohaliku võimuorgani poolt aksepteeritav liikluskindlustus ja liiklusvahend jaoskonnast tagasi välja lunastada. Vastasel juhul ootab kahe nädala möödudes autot kuubikuks pressimine ja romula. Mure oli suur, sest lisaks mulle ja mu poistele lubatud Walesimaa ringreisist oli olnud plaan ka kolme päeva pärast saareriigiga lõplikult hüvasti jätta ja kodumaale naasta. Pärast unetut ööd ja lõputuid kõneminuteid kindlustusfirmale jõuti järeldusele, et ei aita siin muud kui tuleb kibekiirelt mõne kohaliku firmaga ajutine leping sõlmida ja auto välja lunastada. Kogu sekelduse oli tekitanud erinev tõlgendus leiutisest nimega "Green Card" mis peaks võimaldama väljamaistel autojuhtidel ajutiselt liiklemise saareriigis. Kui poolakate jaoks oli 3-aastane nominaalõpe "ajutine viibimine", siis politsei liigitas "ajutise" pigem turistite kilda.
Olles järgmisel hommikul vormistanud kohalikus kindlustusseltsis suure summa eest ajutise kindlustuse, et siis kibekiirelt auto taaskord suure summa eest välja lunastada ja põrutada kodumaale kus kurat, tabas jaoskonnas asjaosalisi taaskord üllatus, kus selgus, et autosid väljastatase vaid tavaliste-tähtajata kindlustuspoliiside vastu. Närv must ja tükk maad õhem rahakott taskut venitamas suundusid poolakad tagasi kindustusseltsi, et vormistada nii nimetatud tavaline poliis, mis võimaldaks lõpuks ometi kalli neljarattalise tagasi saada. 400 naela vaesamana see lõpuks ka õnnestus. Niisiis oli esmaspäeva pärastlõunaks auto lõpuks tagasi omaniku valduses ja võis hakata seadma plaane kolmapäevaks planeeritud lahkumiseks.
Järgnevat oleks arusaadavuse huvides paslikum tsiteerida:
Esmaspäev 4. aprillil, kella viie paiku(teades, et ka kontoripäev lõppeb tavaliselt umbes samal ajal) tuli kõne kindustusfirmast, kust veel samal hommikul oli soetatud kallis liikluskindlustus:
-"Tervist, härra Kwaszniak, meie värskete andmete põhjal on teid kindlustuseta sõitmise eest kriminaalkorras karistatud ja seetõttu ei saa me teile samadel tingimustel kindlustuspoliisi väljastada. Me oleme sunnitud teie kindlustuse tühistama ja ootameid teid lahkelt meie kontorisse, et uue poliisi detailid läbi arutada."( maakeeli öelduna, et te olete ebausaldusväärne isik ja seetõttu maksab teie kindlustuspoliis teile eelmisest pea poole rohkem)
-(Tomasz, paanikahoost rabatuna, ent võttes kokku kõik oma blufioskused, esitas omalt poolt julge žesti:
"Oii, see ei saa olla tõsi, see pole võimalik. palun olge nii kenad ja kontrollige oma andmed veel ühe korra kindlasti üle ja ärge palun mitte mingil juhul mu poliisi enne tühistage."
Pika arutelu järel lepiti kokku, et kontoritädi kontrollib igaks veel andmed ühe korra üle, et välistada inimlikke eksimusi. Tõmasz omakorda surus telefonitoru hargile ja palvetas, et kontoritädi ei leias endas jõudu, et tööpäeva lõpus veel ühe probleemiga tegeleda ja jätaks selle muretult järgmisse hommikusse. See annaks omakorda poola poistele ligi 14 tundi uue tööpäeva alguseni ja piisavalt aega, et pakkida oma seitse asja ja Suurbritanniast "põgeneda". Mõeldud tehtud ja järgmise päeva varahommikuks olid La Manche väin ületatud, kus prantsuse muld juba ees tervitamas ja Poola liikluskindlustuses probleemi ei nähta.
Nii möödus minu kahe poola sõbra viimaseks autoreis(järjekorras ca. 12.) tagasi kodumaale ja hiliskevadisteks eksamiteks naasti juba lennukiga.
Rudolf
No comments:
Post a Comment