Kui kätte oli jõudnud aprillikuu naljapäev, kus ka kõige ebaosavamate naljameeeste üllitiste peale on kohustus suunurki pisutki kergitada,tuli paluda taaskord hea sõbra Tomasze abi ja võtta ette teekond üle villaste mäenõlvade Lutoni lennujaama. Põhjus väga lihtne: kamraadid kodumaalt otsustasid kaasvõitleja tegemistele pilgud peale heita ja tunnistada ka oma silmaga Briti neidude kohutavaid figuuri- ja moestandardeid. Nii saabusidki sõbrad Jaak, Tarmo ja nirgipoeg Andres Aberyst 334 km kaugusel asuvasse Lutoni lennujaama, kus mina koos poolakas Tomasze ja tema pleekinud Audiga juba ees ootasime. Kilisev-kolisev pakiruumi ja teekond tõotatud maale võis alata. Viietunnisel koduteel sain teada, et lennureis oli möödunud viperusteta ja et õhtusteks pidustusteks on poistel hammas juba verel.
Sümboolsed kaheksa või kaksteist pitsi poolakatega ja järgnenud avaõhtu diskotantsu võis lugeda igati õnnestunuks.
Järgnenud päevadel tuvustasin poistele nii ümberkaudseid looduskauneid objekte (mida on jalgsimatka raadiuses umbes 3) kui ka kohaliku võrkpallikoolkonna mitte just kuigi bravuurikat taset. Tarmo sai teada, kui haige ja valus võib olla pärast Zimbabwest pärist noormehega viina võtmist olla hommikul ärgates pea ja kui tõenäoline on saada blondipäisel naiivsel võõramaisel poisil ülikooli seltsimaja pubist pühapäeva õhtul kahe Guinessi asemel sama raha eest hoopis Kinder Surprise üllatusmuna. Kuidas see tal õnnestus, jääb ilmselt kõigile sealhulgas ka asjaosalisele endale Scoobie Doo-kaliibriga müsteeriumiks.
Peamiselt naissoost liikmetega kohaliku Eesti kogukonna rõõmuks andsid kodumaa kauneimad pojad ennast ka sellel rindel näole ning tõid oma kohalolekuga ehk pisutki elevust koogiretsepti- ja küünelakimaailma. Peab ka ära mainima, et kevadilmadega oli Vanajumal meile eranditult erakordselt armuline ja lörtsisest Eestist saabunud poisid said reisu lõpuks oma reitele ja õlavartele imekauni parmupäevituse.
Nädala möödudes, kui ookeanivesi oli maitstud, pubipiljard ennast ammendanud ja lõhemõõtu poisivolaskid sprotikarbisuuruses magamistoas meeletute ööde veetmisest mõnevõrra räsitud, oli aeg seada sammud epiloogiks Londonilinna, et veeta seal kaks ööd ja seejärel üle pilvede üheskoos kodumaale naasta. Pealinna tegid meeldejäävaks meile öömaja pakkunud andekas aksessuaarikunstnik Mirja ja meie südalinna jalgrattaretkel suurepäraseks giidiks olnud armas klassiõde Kaia, kes kogenud londonlannana teadis täpselt teed Sohost kellatornini ja sealt Buckinghami kaudu Trafalgarile. Kes peaks kunagi Sõnajala Jaaku TÜS-ist või raamatukogust väljudes nägema kolm numbrit suuremas nepaali-motiividega pusas, võib asjatundlikult ära märkida, et just see pusa sai soetatud legendaarselt Camdeni turult ja mõned kopikad allagi kaubeldud, mõni hetk pärast seda, kui Jaak oli saanud isalt käsu soetada emale sünnipäevakingitus. Mõeldud-tehtud!
Peegelkaarmera mälukaardi koitev neljakohaline number andis tunnistust möödunud meeleolukatest hetkedest ja Ryanairi mukitud palgega stjuardessile pardakaarti ulatades võis rahulikult hingata- kõik soovitu sai tehtud ja kripeldama ei jäänud miskit. Kui siis Tarmo ebaotstarbekalt kulutatud õlleraha.
Rudolf
No comments:
Post a Comment