Üks hiinlane ütles kunagi: "Ärgu olgu meile antud elada huvitaval ajastul"
Ent Walesimaa ei väsi üllatamast ja imetabaseid juhtumisi muudkui kuhjub.
Vaevalt sai lõppeda pääsemissioon Laura-Liisa toimetamiseks tagasi kodumaale, kui juba hääletas kohalik rahvas endale 3. märtsi referendumil osalise isemajandamisõiguse ja kaugenemise Westministeri ettekirjutustest. Kas kordumas on 91-aasta sündmused Läänemere kaldal või jääb see rõhutud lambakargajate viimaseks ponnistuseks? Saame näha. Pöördudes tagasi päästemissiooni juurde, siis oleks ka sellest paslik pisut pajatada. Nimelt olles aegsasti soetanud Vabariigi aastapäevaks külla saabunud kallimale rongipiletid tagasi lennujaama, otsustas kohalik raudteeamet mängida pisut vingerpussi ja korraldada kahepäevane tööseisak. Läbi õnneliku juhuse õnnestus sellest ka meil päev enne planeeritud reisi teada saada. Ent mida teha kui lennuk ei oota ja esimene buss väljub mõned tunnid liiga hilja? Eks ikka haarata telefon ja kutsuda appi vennasrahvalikult ustavad poolakad. Если есть проблема, мы помогаем! Mõeldud-tehtud ja esmaspäevahommikune autosõit Birminghami võis alata, kust oli juba võimalik kasutada inglise raudteeteenust. Ajendit tööseisakuks jaamapersonal mulle selgitada ei osanud, ent loodetavasti jäid nad vähemalt ise rahule. Aga see selleks.
Nädalakese tagasi sain mõnevõrra tunnustava ent ometi ebameeldiva teate ülikoolilt, et minu taotlus vanema palga põhise stipendiumi saamiseks on tagasi lükatud viidates minu liialt heale elatusjärjele. Unistused uue hambaharja ja niidisokkide soetamisest võib taas mõneks ajaks maha matta.
Nüüdseks on lõpuks ka selge ja allkirjadega kinnitatud minu järgmise aasta residents. Kuna ülikool pakub ühiselamuid vaid esimese ja mõnigate mööndustega ka kolmanda aasta tudengitele, peab teise aasta kontingent endale ise ulualuse leidma. Kuna linn on pisike ja nõudlus suur läksid üürikorterid nagu kuklid Vastlapäeval. Remargina võib lisada, et minu kahekümnenda eluaasta teeb eriliseks ta tõsiasi, et esmakordselt jäi pidupäeva puhul vastlakukkel saamata. Kohalikele pagaritele on see komme võõras ja ega isegi suurem asi kuklimeister ole. Ent kui uuesti korteriteemal peatuda, siis õnnestus mul tutvusi tarvitades muretseda eluase südalinna ja vaid tühise pooleminutilise kaugusega promenaadist. Elu saab olema põnev, sest maja hakkavad jagama minuga lisaks minule veel 3 eestlast, 6 poolakat ja üks õnnetu britt, kes olude sunnil üle neiu välja vahetas. Tulevane majarahvas on juba praegu omavahel tuttavad ja läbisaamine tundub hea. Maja detailplaneeringusse siinkohal ei laskuks, jättes võimaluse igale soovijale oma silmaga kaema tulla.
Et jutt mölaks ei läheks, lõpetan siinkohal ja jätan mõned lähipäevil kulmineeruvad teemad järgmiseks postituseks hapnema.
Kõike kaunist!
teie Rudolf
No comments:
Post a Comment