Veni, Vidi, Vici

Tere, armsad sõbrad.

Käes on 25. märts, sooja 16 kraadi, päike paistab ja inimesedki on õnnelikud.
Jätkan sealt, kus sai pooleli jäädud, ehk siis Exeteri ülikool karikavõistluste poolfinaalis alistatud finaalikoht tagatud. Lisaks meie meeskonnale olid meie suurepärasest Aberystwythi Ülikoolist finaalipääsmed taganud veel ka tüdrukute võrk- ja jalgpalli naiskonnad.

Finaal toimus kolmapäeval 23. märtsil Inglismaal linnakeses nimega Bath, mis 1987. aastal pärjati ka UNESCO maailmapärandi tiitliga. (Tervitusi meie esireketile Jürgen Zopile, kes samas linnakeses hetkel mehetegusid tegemas) See kaunis 80 tuhande elanikuga ajaloohõnguline linnake on rajati legendi kohaselt roomlaste poolt kuurortkeskusena 43 aastat aastat pärast Kristust. Kuna roomlased pidasid vajalikuks ennast poputada luksuslike termidega, sai linna paigutamisel määravaks emake loodus, mis on paigutanud britannia ainsad kuumaveeallikad just praguse Bathi linna küngastele. Kuna ajakava oli tihe, ei olnud meil mahti linnakesega sinapeale saada.
Võistlused toimusid Bathi 13 tuhande üliõpilasega ülikooli spordilinnakus mille taolist minu silmad polnud varem veel näinud. Lõunakeskusesuurust sisehalli ümbritsestid tubli mitu aakrit kõikvõimalikke väliväljakuid ja tartaani. Kompleks oli nõnda suur, et sisaldas endas nii ühistransporti kui ka valgusfoore. Pisut edevalt võiks siinkohal paralleele luua meie teekonna ja Vana-Rooma gladiaatorite teekonnaga külalavadelt läbi provitside lõpuks Colosseumi pööbli ette. Publiku osas küll siiski liialdades, sest siin riigis ei osata endiselt võrkpalli ilu ja valu hinnata. Lisaks võrkpalli finaalidele oli Bathi ülikool võtnud endale vastutuse korraldada ja näiteks, jalgpalli, korvpalli, vehklemise, tennise, sulgpalli, ja loomulikult ka netball-i ehk kukkurpalli finaale. Rahvast oli liikvel palju ja seltskond oli kirev.
Päeva lõppedes oli selge, et meie ülikooli lippu suutsid lõpuni täismastis hoida vaid tublid võrkpallipoisid, kes alistasid ühepoolses finaalis Glamorgani Ülikool kuivalt 3:0. Nii jalgpalli- kui ka võrkpallineiud pidid kahjuks tunnistama vastaste paremust vastavalt 0:3 ja 0:2
Sellega lõppes ühtlasi ka meie edukas hooaeg kuna korralduslike viperuste ja organisaatorite suutmatuse tõttu jäävad pidamata kaks kohtumist liiga üldarvestuses. Seega kokkuvõttes jäi liiga üldarvestuses esikoht saavutama, ent võitmatuks jäime sellegi poolest. Ühtlasi teadmiseks kõigile neile, kellel võrkpallijutust juba siiber, et sellel aastal enam sellest teemast ma pajatada ei kavatse.
Tagasiteel kodusadamasse sai bussis maha peetud üks suuremat sorti pralle, tähistamaks härraste triumfi ja unustamaks neidude kaotuskibedust ja millest vaesele bussijuhile nii mõnekski ööks halvad unenäod toob, ent sellest kõigest, armsad sõbrad, juba ajalugu vaikib.


Kõike kaunist ja kohtumiseni!

Rudolf

Exeterisaaga

Tere taas.

Seekordses peatükis tahaksin teile pajatada ühest ütlemata vahvast seigast oma seni võrdlemisi edukalt kulgenud põnevast tudengielust.
Lugu sai nimelt alguse poolteist nädalat tagasi, kui oli aeg pidada järjekordne lahing britannia ülikoolide võrkpalliliigas. Sedapuhku oli tegemist karikavõistluste poolfinaalkohtumisega, kus vastamisi läksid kaks seni alistamata leeri-võõrustajatena Aberystwyth ja Inglismaa edelarannikult külla saabunud Exeteri ülikool. Mäng kulges pingsalt ja võrdlemisi närviliselt, kuniks viiegeimiliseks veninud kohtumise suutis lõpuks 3:2 enda kasuks pöörata kohalik seltskond. Exeteripoisid ei tahtnud säärase lõppresultaadiga kuidagi leppida ning otsustasid sedapuhku müüdi brittide härrasmehelikust käitumisest 1945. aasta Dresdenisse saata. Äärmiselt ebasportlikku käitumist demonstreerides otsustasid halvad kaotajad ajada näpuga järge liiga regulatsioonides ja leida viise, kuidas palliplatsi väliselt võit siiski koju tuua. Kasutades ära kohtunik Yuhong Congi mõnevõrra ebalevat vilepartiid, haarasid poisid Exeterist kinni määrusest, mis nägi ette, et igat kohtumist peab vilistama "litsenseeritud kohtunik", keda siin riigis(rääkimata ülikooliliigast) võib kohata umbes sama tihti kui lõviperet Tallinna Loomaaias.(Uskuge või mitte, aga Aberystwythi linnas elab tõepoolest kahemeetrine hiinlane nimega Yuhong Cong -veel üks põhjus Aberisse!) Liiga heaks tavaks on saanud, et tavatingimustes vilistavad poiste mänge tüdrukud ja vastupidi, kuna paraku ongi ainsad ala asjatundjad just nendest seltskondadest. Õnnetuseks mängisid "meie" tüdrukud samal päeval võõrsil ja olude sunnil olime vilemeheau sunnitud andma klubi vanimale liikmele- magistrant Yuhong Congile. Erapooletu vaatleja võis tõdeda, et olenemata kõhklevast vilepartiist, ei mõjutanud see mängu saatust.
Järgmisel päeval saabus meile teada organisatsiooni juhtkonnalt, et mängu tulemuse on Exeteri kaebuse tõttu tühistatud, viidates sealjuures ebaprofessionaalsele korraldusele. Ekskrementi süstis hinge ka asjaolu, et enne Exeteri kasuks otsuse langetamist ei arutatud küsimust ei meie ega ka kolmanda osapoolega. Üheks põhjuseks oli ilmselt Exeteri spordiorganisaator, keda meie ülikooli ametivennad kirjendasid ühest suust "suurima mõrrana, kellega nad eales on olnud sunnitud koostööd tegema." Tädi pidavat olema nõnda mõjuvõimas ja suutma musta valgeks rääkida ka sõnu kasutamata. Võite ette kujutada neid verbaalseid lõuahaake, mida raevunud meeskond lahkelt Exeteri suunas jagas. Üritasime leida selgitust tekkinud situatsioonile ja pärast mõnepäevast kiravahetust ja mitmeid kohumisi ülikooli huvijuhtidega võitlesime välja antud asjaoludes maksimumi ehk korduskohtumise Exeteris. Ent sellega polnud probleemid veel lõppenud. Regulatsioonide järgi peetakse karikavõistluste kohtumisi vaid kolmapäeviti, mis jättis enne finaali vaid ühe võimaliku kuupäeva(16. märts). Paraku oli sellel kuupäeval neli meie kuueliikmelisest võistkonnast hõivatud töö või viibimisega kodumaal-Poolas. Selle meie jaoks ütlemata musta stsenaariumi järgi oleksime olnud sunnitud kinkima loobumisvõidu ja Exeter tee finaali oleks olnud valla. Meie õnneks nii siiski läinud. Liiga juhtkond "halastas" meile ja korraldas korduskohtumise Exeteris pühapäevaks(20.märts).
Pühapäeval jõudis kätte tõehetk, kui Rudolf, Michal, Radek, Tomasz, Karol ja Pieter( meie viimane täiendus Belgiast) seadsid koos kahe paadunud fänni ja bussijuhtidega tee Exeteri suunas, et võtta tagasi see, mida uskusime endale kuuluvat-finaalikoht Glamorgani vastu. Saali oli kogunenud arvestatav publikum,õhus oli tunda elektrit ja iga pisemgi provokatsioon oleks võinud valla päästa kaose.
Täie keskendumise juures ja ühtse löögirusikana tegutsedes hävitati Exeteri riiukuked veenvalt 3:0 ja õiglus oli taaskord jalule seatud. Veel suuremat rahulolu kättevõidetud finaalikohast pakkus kogu olukorra kahe suurima süüdlase nõutute nägude nägemine pärast lõpuvilet. Võib loota, et see kaotus jääb neid elu lõpuni kummitama ja ehk isegi andis see neile väärt õppetunni. Ka ülikool võib võrkpallurite saavutuse üle uhke olla, sest võit Exeteri üle tegi võrkpallivõistkonnast ainsa meeskonna(lisaks meile jõudsid finaali ja tüdrukute võrkpaalivõistkond ja tüdrukute jalgpallivõistkond) , kes esindab Aberystwythi ülikooli sellel aastal ülikoolide liiga karikafinaalis.
Finaal toimub juba sellel kolmapäeval Bathis ja rõõmusõnumeid on lootust tuua ka sealt, kuna hetkeseisuga on Glamorgani ja Aberystwythi ülikoolide võrkpallimeeskondade omavaheliste mängude suhe 4:0 Aberile.

Jääme ootele, kõike kaunist ja elame veel.

teie Rudolf.

Britannia üllatab taas

Üks hiinlane ütles kunagi: "Ärgu olgu meile antud elada huvitaval ajastul"
Ent Walesimaa ei väsi üllatamast ja imetabaseid juhtumisi muudkui kuhjub.
Vaevalt sai lõppeda pääsemissioon Laura-Liisa toimetamiseks tagasi kodumaale, kui juba hääletas kohalik rahvas endale 3. märtsi referendumil osalise isemajandamisõiguse ja kaugenemise Westministeri ettekirjutustest. Kas kordumas on 91-aasta sündmused Läänemere kaldal või jääb see rõhutud lambakargajate viimaseks ponnistuseks? Saame näha. Pöördudes tagasi päästemissiooni juurde, siis oleks ka sellest paslik pisut pajatada. Nimelt olles aegsasti soetanud Vabariigi aastapäevaks külla saabunud kallimale rongipiletid tagasi lennujaama, otsustas kohalik raudteeamet mängida pisut vingerpussi ja korraldada kahepäevane tööseisak. Läbi õnneliku juhuse õnnestus sellest ka meil päev enne planeeritud reisi teada saada. Ent mida teha kui lennuk ei oota ja esimene buss väljub mõned tunnid liiga hilja? Eks ikka haarata telefon ja kutsuda appi vennasrahvalikult ustavad poolakad. Если есть проблема, мы помогаем! Mõeldud-tehtud ja esmaspäevahommikune autosõit Birminghami võis alata, kust oli juba võimalik kasutada inglise raudteeteenust. Ajendit tööseisakuks jaamapersonal mulle selgitada ei osanud, ent loodetavasti jäid nad vähemalt ise rahule. Aga see selleks.
Nädalakese tagasi sain mõnevõrra tunnustava ent ometi ebameeldiva teate ülikoolilt, et minu taotlus vanema palga põhise stipendiumi saamiseks on tagasi lükatud viidates minu liialt heale elatusjärjele. Unistused uue hambaharja ja niidisokkide soetamisest võib taas mõneks ajaks maha matta.
Nüüdseks on lõpuks ka selge ja allkirjadega kinnitatud minu järgmise aasta residents. Kuna ülikool pakub ühiselamuid vaid esimese ja mõnigate mööndustega ka kolmanda aasta tudengitele, peab teise aasta kontingent endale ise ulualuse leidma. Kuna linn on pisike ja nõudlus suur läksid üürikorterid nagu kuklid Vastlapäeval. Remargina võib lisada, et minu kahekümnenda eluaasta teeb eriliseks ta tõsiasi, et esmakordselt jäi pidupäeva puhul vastlakukkel saamata. Kohalikele pagaritele on see komme võõras ja ega isegi suurem asi kuklimeister ole. Ent kui uuesti korteriteemal peatuda, siis õnnestus mul tutvusi tarvitades muretseda eluase südalinna ja vaid tühise pooleminutilise kaugusega promenaadist. Elu saab olema põnev, sest maja hakkavad jagama minuga lisaks minule veel 3 eestlast, 6 poolakat ja üks õnnetu britt, kes olude sunnil üle neiu välja vahetas. Tulevane majarahvas on juba praegu omavahel tuttavad ja läbisaamine tundub hea. Maja detailplaneeringusse siinkohal ei laskuks, jättes võimaluse igale soovijale oma silmaga kaema tulla.

Et jutt mölaks ei läheks, lõpetan siinkohal ja jätan mõned lähipäevil kulmineeruvad teemad järgmiseks postituseks hapnema.

Kõike kaunist!

teie Rudolf