kadalipp

Tere,

Eile pärastlõunal sai eeldatavasti edukalt sooritatud elu teine ja ühtlasi ka enne kevadet viimane ülikoolieksam. Võlts kaastunne neile kaaslastele, kel veel ühtteist vastata on. Kui reedel toimunud elu esimesele eksamile minnes oli veel kerge kondensvesi naha vahel, siis eilne eksam toimus juba tunduvalt malbemas atmosfääris. Tuleb tunnistada, et eksam polnud võõrkeelsele välismaalasele just kuigi meeltmööda, kuna vastusteks eeldati mitmeleheküljelisi esseevormis üllitisi, mitte linnukestega testküsimusi. See tähendas, et korraga tuli laduda välja kõik nii grammatilised teadmised kui ka kogu inglise õigussüsteemiga seonduv. Aga eks tule seegi kasuks.
Kuna eksamisooritajaid erinevatest teaduskondadest on kokku väga palju ja auditooriumite pikad read meelitaksid tudengeid liigselt naabri liivakasti piiluma, otsustati eksamiperioodiks katta suure vaibaga võimla ja mahutada rahvas hoopis sinna. Spordipoistele see kuigi möödakarva just polnud ja seda kahel põhjusel. Esiteks tähendas see kutsumata külalisi meie pühapaika-võimlasse nagu Shreki sohu muinasjututegelasi ja teiseks kadus võimalus kogu kolmenädalase eksamiperoodi vältel lihvida söödutehnikat. Ent mis sest enam ja las minna see lind.
Väikestviisi on olnud aega tegeleda ja nüüd ilmselt ka vähe tõsisemalt leivaisa otsimisega, sest kes eks ühel hetkel või ka vanemate põhjatud rahakukrud hapumaid aegu näha. 15 000 püsielanikuga linnakeses, millele lisanduvad veel 10 000 tudengit naabermaakondadest ja mere tagant, võib sobiva töö leidmine olla paras katsumus. Hetkeseisuga ootan endiselt tagasisidet nii "10 o´clock postman"-i ametikohalt kui ka võileivavõluri postilt kohalikus Subway restoranis. Konkurents on tihe ja vaid osavamaid saadab edu. Nagu ikka.
Õppetöö algab uuesti järgmisest nädalast ja seniks on aega vähe lõdvemalt võtta ja lugeda läbi näiteks üks tore raamat. äärmisel juhul kaks.


Seniks kõike kaunist ja räägime veel.

Rudolf