kadalipp

Tere,

Eile pärastlõunal sai eeldatavasti edukalt sooritatud elu teine ja ühtlasi ka enne kevadet viimane ülikoolieksam. Võlts kaastunne neile kaaslastele, kel veel ühtteist vastata on. Kui reedel toimunud elu esimesele eksamile minnes oli veel kerge kondensvesi naha vahel, siis eilne eksam toimus juba tunduvalt malbemas atmosfääris. Tuleb tunnistada, et eksam polnud võõrkeelsele välismaalasele just kuigi meeltmööda, kuna vastusteks eeldati mitmeleheküljelisi esseevormis üllitisi, mitte linnukestega testküsimusi. See tähendas, et korraga tuli laduda välja kõik nii grammatilised teadmised kui ka kogu inglise õigussüsteemiga seonduv. Aga eks tule seegi kasuks.
Kuna eksamisooritajaid erinevatest teaduskondadest on kokku väga palju ja auditooriumite pikad read meelitaksid tudengeid liigselt naabri liivakasti piiluma, otsustati eksamiperioodiks katta suure vaibaga võimla ja mahutada rahvas hoopis sinna. Spordipoistele see kuigi möödakarva just polnud ja seda kahel põhjusel. Esiteks tähendas see kutsumata külalisi meie pühapaika-võimlasse nagu Shreki sohu muinasjututegelasi ja teiseks kadus võimalus kogu kolmenädalase eksamiperoodi vältel lihvida söödutehnikat. Ent mis sest enam ja las minna see lind.
Väikestviisi on olnud aega tegeleda ja nüüd ilmselt ka vähe tõsisemalt leivaisa otsimisega, sest kes eks ühel hetkel või ka vanemate põhjatud rahakukrud hapumaid aegu näha. 15 000 püsielanikuga linnakeses, millele lisanduvad veel 10 000 tudengit naabermaakondadest ja mere tagant, võib sobiva töö leidmine olla paras katsumus. Hetkeseisuga ootan endiselt tagasisidet nii "10 o´clock postman"-i ametikohalt kui ka võileivavõluri postilt kohalikus Subway restoranis. Konkurents on tihe ja vaid osavamaid saadab edu. Nagu ikka.
Õppetöö algab uuesti järgmisest nädalast ja seniks on aega vähe lõdvemalt võtta ja lugeda läbi näiteks üks tore raamat. äärmisel juhul kaks.


Seniks kõike kaunist ja räägime veel.

Rudolf

Tagasi

Tere, sõbrad, kallid lugejad,

Kindlasti olete te kõik endamisi pead murdnud ja kaarte ladunud, et miks küll ometi pole teie lemmiksaidile juba ammu ühtegi uuendust tekkinud. Küsinud ja uurinud siit ja sealt, et kas ehk on autor vahest sule ette hoiatamata nurka visanud või et ehk on tal mõni hoopis tõsisem viga külge hakanud. Issias või nii. Aga olgem mureta; ei ole autorihärraga häda ühti! Nõnda üürikena näinud ja linnutiivul möödunud puhkuse nautimise kõrvalt ei jagunud mul lihtsalt südant ennast ülemäära rutiinsete tegevustega tülitada. Elu vajas elamist. Loodetavasti mõjub võetud hingetõmbeaeg tulevastele ridadele ergastavalt ja omavoliliselt võetud võlg saab heldelt tasutud.
Aga alustagem siis sealt, kus enne nääripühi pooleli sai jäädud.
Kui kätte oli jõudnud kaheksateistkümnes jõulukuu päev oli hommikuvalges paras aeg haarata eelneval õhtul hoolikalt pakitud kohver ja seada sammud rongijaama, et sõita jõuluks kodumaale. Mõnevõrra kade sõprade üle, kes juba nädalapäevi varem sama retke olid alustanud, ent siiski õnnelik ja ootusrikas. Kõik näis kulgevat libedalt nagu vanaema moositegu hetkeni, mil vaksali kuularitest ragisev hääl teatamaks rongi hilinemisest. Ka järgnenud ületunnid ei suutnud morjendada rõõmsat meelt, ent kui järgmine teada rongijaama infolauast tuli rongi tühistamisest, haaras kohalolijaid teatav ärevus. Lähemal uurimisel selgus, et sisemaal tingitud keerulistest ilmastikutingumustest( loe: hommikuhärmatisest ja hõredast lörtsisajust) tingituna on rongiliiklus Aberystwythi ja tsivilisatsiooni vahel katkenud. Lisaks selgus ka tõsiasi, et bussiliiklus oli seiskunud sarnastel põhjustel juba eelmisel õhtul ja et ka taksojuhid hoidsid hiiglaslikest pakutud summadest käsipidurit kindlameelselt peal. Sideme muu maailmaga olid katkestanud langevad lumehelbed, nullilähedane temperatuur ja ennekõike kõikvõimsa britannia suutmatus "probleemiga" tegeleda. Mõnevõrra irooniline, et 19. sajandi suurima koliniaalriigi ja maailmamere valitseja seljatab õhkõrn lumekate. Olukorra muutis hapumaks tõsiasi, et järgmise hommiku varaseima rongiga enam lennule õigeks ajaks jõuda poleks olnud võimalik. Ent nagu iga tunneli lõpust paistis ka minu kaevuna näivast silindrist lõpuks pisut valgust ja selleks siniheleroheliseks valguseks sai bulgaarlane Lyubomir, kes oli juhtumisi samal päeval sõitmas Liverpooli. Haarasin võimalusest kinni, lootes et ehk suurlinnade vahel mingisugune liiklus siiski toimib ja 342 kilomeetrit Liverpoolist Londonisse saab pühapäeva pärastlõunaks siiski läbitud. Mõeldud-tehtud ja kiiruskaameraid eirates tõestasime bulgaarlasega kõigile brittidele, et lörts ei söövita asfalti ega detoneeri rehve. Pärastlõunaks jõudsimegi kaunisse Liverpooli, kust tema korjas surnud biitli lennujaamast peale oma õe ja siirdus tagasi ja mina asusin lõpule viima alustatud teekonda. Ka Liverpooli rongijaam otsustas kostitada mind ühe rongi tühistamisega ja lubada mind alles järgmisele. Küll on neil alles krutskid! Rongisõit kulges juba viperusteta ja hilisõhtune London tervitas mind tuledes kellatorni ja ülerahvastatud metrooga. Öömaja pakkus hea sõber ja juba põline londonlane, Kaia, kelle ees pidin vabandama pärastlõunaks kokkulepitud kohtumisele hilinemise pärast.
Pühapäev kulges pärast marulist laupäeva juba vähimagi viperuseta ja lennujaama jõudes võis viimaks kergendatult hingata. Tundsin kaasa kõigile neile, kelle reedesed ja laupäevased lennud olid tühistatud ja kes nüüd nii nukralt teadmatuses oma reisikohvritele nõjatusid. Ühtäkki polnud ma enam kade nende üle, kes oma lennu minust päeva või kaks varasemaks olid sättinud. Nagu ütles legendaarne võrkpallitreener Alar Kaljuvee:" Tark ei torma!" Aga see selleks.
Et jutt väga pikale ei läheks, mainiksin veel kiirelt ära, et kodumaa oli koju jõudes endiselt armas ja ka Rootsi suusakuurortis veedetud jõulud mõjusid vaheldumisi taldrikutäisi ja suusanõlvu alistades lõõgastavalt. Euro tuli, kroon läks ja ülejäänut teate juba isegi.
Ja nüüd juba olegi taaskord parajalt kevadises Aberis, kus Kalli majakaaslase lubadus sellel aastal enam mitte küpsiseid osta leidis oma lõpu täna hommikul. Aeg on valmistuda esimesteks eksamiteks ja peagi algavaks teiseks semestriks.
Põnevad juhtumised jõuavad teieni endiselt teadmata intervallidega, ent jäägem ootele!
Seniks kõike kaunist!
Rudolf