(eri)olukorras riigis.

Tere taas!

Nädalavahetus on möödas ja külmataat heiskas masti musta lipu, tõstis üles sõjakirve ning tuli täisvarustuses maad rüüstama. Valitsuse pressiteateid ilmus nagu pabulaid küülikupuuri: ,,Rahvas, püsige kodudes!"; ,,Sajad üle kuningriigi ning ligi 60 kooli Walesis on osaliselt või täies mahus suletud" ; ,,Külmunud jahutussüsteemid ja -mootorid on paikseks jätnud sajad autod ja nende omanikud."
Lisaks sellele peatati suurem osa nii rongi- kui ka bussiliiklusest. Kõik see sündis ajal, mil aknatagune termomeeter langes napilt alla neutraalse nullpunkti. Kulminatsiooniks kodulinnas jäi tugev -9, mis suretas kohalikes välja igasuguse aktiivse tegevuse väljaspool kaminakolde meetrist raadiust. Katastroofi suurim mõju minu jaoks oli kauaoodatud laupäevasele võrkpalliturniirile mitte sõitmine võimaliku jäiteohu tõttu. Ülikool andis kõikide busside kasutamiseks ja õpilaste elude huvides kategoorilise punatule ja sellega oli asi otsustatud. Olmeti leidus ka neid, keda viimase kuraditosina külmimad ilmad mitte ei morjendanud ja tekitasid pigem lapsemeelset elevust; majanurkadele ilmusid maitsekalt riietatud lumememmed ning rohkesti eetriaega eraldati 1945. aasta südasuvel Sammy Cahni ja Jule Styne´i koostöös valminud ja hiljem nii Dean Martini kui ka Frank Sinatra poolt maailmakuulsaks lauldud lööklaulule "Let it snow, Let it snow, Let it snow!" Peetud said esimesed lumesõjad ja soe tassike teed maitses paremini kui ei kunagi varem.


Tänaseks kõik, olge vahvad ja taaskohtumiseni!

Rudolf

26. November

Tere taas, mu kallid sõbrad ja kõik teie, kes te seda lugema juhtute


Esmalt sooviksin vabandada kõigi ees, et teie kannatust niivõrd kaua olen otsustanud sütel praadida. Elevus, mis valdas valdavalt enamust enne Harry Potteri või Videvikusaaga uue raamatu ilmumist, pole kahtlemata isegi võrreldav sellega, mida teie, kallid kaasmõtlejad, olete olnud sunnitud viimastel nädalatel läbi elama. Oma kaitsekõne saaksin rajada vaid pihtimusele, et viimased nädalad on viinud siinse elu järgemööda oma tasastele rööbastele ja esimeste nädalate vaimustustormid on taandunud taas aeroobsele pulsisagedusele. Tekkinud on malbe ja tasakaalukas rutiin, selle mõiste parimas võimalikus tähenduses, mida ei saa sugugi nördimuse, stressi või mõne muu murepilvi kujutava sõnaga tõlgendada. Kuna minus endas siinsed juhtumised enam niisuurt elevust pole tekitanud on olnud viimastel nädalatel raske välja noppida just neid palasid, millest ridu voolida. Aga annan oma parima, et viimaste nädalate laiskuse taas vähemalt nädalalehe formaati tagasi suruda.

Niisiis, kunagi kaugel minevikus mainitud lumekartused on lõpuks oma tõelist palet paljastamas. Tänahommikused õhkõrnad lumevaibad männiokstel ja treppidel on minu kirjakasti tekitanud juba kaks kirjakest teatamaks lumevangis õppejõudude ärajäävatest loengutest ja on pannud kahtluse alla homsed võrkpallivõistlused 3 sõidutunni kaugusel asuvas naaberlinnas Glamorganis. Talverehve siinmaal ei tunta ja tänavatele soolapuistamine näib priiskamise ja lagastamisena. Vot sellised lõbusad lood!

Mõned päevad tagasi olin olude sunnil sunnitud lõpetama tihedamad sidemed suurepärases Inglismaa meistriliigas osaleva Coventry/Riga võrkpalliklubiga. Udu ja tolmupilvede vaibudes selgus, et ootused naasvatest sponsoritest ja ülikooli toetusest osutusid alusetuteks, mis tähendas, et enda(vanemate) taskust liikmemaksude, litsentside ja transpordi tasumine käib ühele medelsvensson-eestlasele hetkel veel üle jõu. Müts maha auväärt Aadu ees, kes oma kurgirahadega suutis tagada kodumaa esiliigas pallivale meeskonnale nii võistlusvormid, osalustasud kui ka legenaarsed bussisõidud Narva karukoopasse. Tuleb välja, et ka suurel kuningannal ole teinekord külatargalt üht-teist õppida.

Möödunud nädalavahetusel tõi sära silmadesse töökohustuste kiuste küllasaabunud emake, kes pärast siinveedetud pikka nädalalõppu saab nüüd lõpuks murekortse liigselt süvendamata magada, muretsemata pojakese hea käekäigu üle. Näis, et väikelinna hubasus ja hotelli hommikusöögi mitmekesisus, hingematvat retked nõlvade otsa ja veelgi erutavamad vaated alla rannapromenaadile, olid piisavalt lummavad, et anda oma heakskiit minu valikule. Loomulikult olid möödapääsmatud ka poekülastused eluks vajalike potitaimede, heeringarulaadide, riidepuude ja lisapatjade soetamiseks. Käesolevaga tõotan, et ühel päeval saab hallikarvalise ema vaevad tasutud. Varugem veel pisut kannatust.

Veel pisut üle kolme nädala Jõuluvaheajani ja lennureis fanfaaride saatel tagasi kodumaale võib alata.

"...So lock up your daughter
And lock up your wife
Lock up your back door
And run for your life
The man is back in town
So don't you mess around..."

Jäägem moodsaks, ja kõike kaunist!

Rudolf

8. November ja muudki

Pühapäev 14. November- November ehk kooljakuu ehk talvekuu ehk hingekuu Gregoriuse kalendri aasta üheteistkümnes kuu
...no milk today my love has gone away... just nende sõnadega koitis minu tänane hommik, kui koduteele pidi asuma minu nädalaks külla sõitnud kallim, just need read laulsid 66-ndal aastal kultusansamber Herman Hermits ja just selle sama lauluga sai vallutatud esmaspäevasel karaokeõhtul kuulajaskonna südamed. Viimasest postitusest on juba möödas veidi üle kahe nädala ja mõnusalt on ära veedetud nii muretu nädalavahetus Londonis kui ka nõnda nimetatud loengute-seminaridevaba "lugemisnädal" ilma ainsaimagi teaduskirjandusliku teose poole kulmu kergitamata. Aga pole lugu. eks iga asi omal ajal. Samuti möödus nädal tagasi kauakardetud verstapost, mis tähistas lõplikult kinderstubest välja heitmist ja andis märku uue tihenevat põskhabet ja süvenevaid kulmukortse täis peatüki algust. Tänud kõigile, kes ei pidanud paljuks tulevikus riiklikuks tähtpäevaks saaval päeval meenutada ja korraks mõelda, et kurat teab mis moodi tal seal läheb.
" I am not young enough to know everything."- vahest nüüd siis algab lõpuks aeg, et toetada kadunud vanameiter O. Wilde´i sõnu. Saame näha!