Òla, sõbrad! mina siin.
Seekord räägin teile, mu kallid sõbrad, natuke sellest, mis siin muidu pealtnäha armsas ja süütus linnakeses võiks paremini või teistmoodi olla. Ehk teisisõnu...mille kohta meie kõigi kallis kangelane Peter Griffin ütleks: "Do you know what really grinds my gears?"
Siinsed tegelased on iga pisiasja eest rahaküsimise peale vägagi mihklid. 2 naela tuleb välja käia näiteks iga eletrit tarbiva vidina ohutust tõestava kleepsukese eest. Ülevaatus leidis aset esmaspäeval, kui kõik asukad võtsid oma sülearvutid, telekad, juuksetriikijad, mängukonsoolid ja muud vidinad kaenlasse ja viisid linnaku peamajja testimisele. Üllatus kui suur, aga ühtegi ohtlikku tarvikut terve päeva jooksul ei tuvastatud, ent rahakott vähenes õpilastel ja suurenes ahnetel itimeestel tunduvalt.
Esimesel iganädalasel ohutusülevaatusel nentis vuntsidega ametnik, et meie maja esikus olevad jalanõud on ohtlikud ja takistavad meid hukatuslikult tulekahju korral õigeaegselt majast väljumisel. Ju siis ununes onul tõsiasi, et majast väljumisel pannakse tavaliselt jalanõud jalga. Vähemalt nii on mind minu kallid vanemad alati õpetanud.
Samuti lasub minu silmis kartellikahtlus õppejõudude ja õpikukirjastajate koostööle. Õpetajad väidavad, et ainus viis nõutud materjali omandamiseks on kasutada uusimaid õpikuid, mida raamatukogust veel saada pole. Iga õpiku eest küsivad raamatupoed aga 25-40 naela, mis ühe vaese ida-eurooplase rahakotile ei taha kohe kuidagi jätkusuutlikult mõjuda.
Pubidest, kes küsivad maistva ja täisväärtuslikuks eluks vajaliku pindi eest rohkem kui kaks ja pool naela ei taha ma isegi rääkida mitte.
Enne Aberystwyth´i saabumist oli mul bravuurne plaan liituda siinse ülikooli võrkpallimeeskonnaga ja katta seeläbi pisut õppelaenu ja ulualusega kaasnevaid kulutusi. Kontakteerusin kohalike tähtsate ninadega ja avaldasin alandlikult soovi oma oskusi ja kogemusi võistkonna hüvanguks rakendada. Sain kõvasti positiivset tagasisidet ja tunduski, et asi on paigas. Siia jõudes selgus aga tõsiasi, et siin riigis võrkpalli kui tõsiselt võetavat spordiala ei eksisteeri. Klubiga liitumiseks tuli esmalt soetada 37-naelane litsents,et üldse võiks oma nägu näidata ja lisaks veel 5 naela, et võiksin osaleda pallitreeningutel. Aastad Pere Leivas ja teistes võistkondades, kus mängijaid poputati erinevate hüvedega, olid mu ilmselgelt ära hellitanud. Püüdsin meenutada aega, mil viimati trennitegemise eest ise maksma pidin. Võttis omajagu aega. Muidu igati vahva, peamiselt poolakatest koosnev, võistkond saab olema suureks väljakutseks, sest esimeste treeningute põhjal omavad spordikoolipagasit vähesed. Eks näitab aeg, kas minu panus miskit juurde annab. Aga see selleks. Eks igas muinasjutus pea ka tiba ebaõiglust ja meelehärmi olema, et asi liiga läilaks ei muutuks. Üldiselt sujub kõik kenasti ja hing püsib sees. Olge vahvad ja kuuleme jälle!
(Kiitus Eesti jalgpallikoondisele, kes alistas üllatuslikult, ent samas veenvalt 3:1 Serbia ametivennad. Tubli töö!)
Rudolf
No comments:
Post a Comment