Hoi-ahoi, kallid sõbrad ja kõik teised kes te seda lugema juhtute.
Järjekordne nädal läbi ja nii mõndagi põnevat jällegi üle ja läbi elatud. Nädal algas aktiivse akadeemilise tööga loengutes konspekteerides ja seminaril arukalt kaasa noogutades. Lisaks veel mõned tunnid Hugh Oweni raamatukogu teisel korrusel aknaäärse laua taga usinalt sigaraskeid ja -pakse võõrkeelseid õpikuid lapates ja võiski enesega iseenesest rahule jääda. Aga mis oleks üks nädal ilma naljata ja koosviibimine ilma kaljata! Neljapäeva õhtupoolik sai veedetud koos kallite majakaaslastega linnamelu nautides ja tantsusaalis jalga keerutades. Vahelduva eduga püsis seltskond koos, kuniks Paul otsustas vetsust väljudes kaaskodanikule otsa komistada ja seetõttu klubist väljavisatud saada. Meie ei lasnud ennast sellest kuigivõrd häirida ja pidu võis jätkuda. Olime ju meiegi 3 naela sissepääsuks loovutanud.
Reedene koolipäev möödus mõnetises unevõlas ent endiselt usinalt kaasa mõeldes ja soravalt konspekteerides. Õhtusel võrkpallitreeningul sain kutse "vanade olijate" koosviibimisele. Kindel märk sellest, et nooruke lembituverd esmakursuslane on lõplikult omaks võetud. Koosviibimine toimus poolakas Michałi residentsis vanalinna kinomaja vastas. Lauamäng Revelations(The game where the sins are revealed but not the sinners) tegi oma tööd hästi ja õhtu möödus hoolikalt valitud seltskonnas meeleolukalt.
Kui jõudis kätte laupäev ning keha ja hing olid raskest nädalast mõnevõrra räsitud, oli aeg võtta taaskord vähe lõdvemalt ja alustada päeva pubipiljari, Chelsea vs. Aston Villa surmigava 0:0 lõppresultaadiga otseülekande ja kannukese Reverend James´iga. Ka õhtu sai kenakese hoo sisse ja lausa erakordselt hästi ära majandatud, sest tänuväärt teoga said hakkama siinsed maarjamaa veteranid. Tüdrukud Portlandi tänavalt tegid üleskutse kõikidele siinsetele eestimaa rahvastele, et ühendada üheks õhtuks jõud ja kuulata mõnevõrra tähenduslikult kadunud Jacksoni igihaljast žedöövrit-"They don´t really care about us". Rahvast tuli kohale soliidselt 15-20 ringis ja väike hubane tuba täitus Saatpaju ja Kreemi taustal jutu ja naeruga. Uljas kogukond ei pidanud ka paljuks vallutada Nõo baari-sarnase ööklubi Y-not tantsupõrand ja pidutseda varaste hommikutundideni. Koidiku, linnulaulu ja piimamehe paiku koju jõudes ja pärast põgusat uinakut pajatas pererahvas enda öisetest seiklustest alateemadega: kiirabikülastus kopsupõletiku ja tibakese vereköhimisega, küllatulnud poisiga lahkuminek ja juba samal õhtul uue kallima leidmine, Ministry of Soundi kontsert ja palju muudki. Detailidesse siinkohal ei laskuks, kuna ka pererahvas on avastamas mu kirjutiste võlu ja usinalt treenimas oma "Google Translator Estonian to English"-skille. Niisiis. Tuli välja, et ma polnudki tollel õhtul linnas ainus, kes suurepärast aega oli veetnud.
Kui eelmistes postitustest sai mainitud pühapäevast võistlusreisi Cardifimaale, siis nagu paotas selgust kesknädal, lükkus turniir teadmata asjaoludel udusesse tulevikku. Ilmselt levisid jutud talendikast sini-must-valgest mängumehest kulutulena üle maa ja rivaalid vajasid armuaega ridade koondamiseks. Kusjuures ei mina ega ilmselt ka Anna-Maria seda päris täpselt ei tea.
Ja ongi paras aeg tänaseks pillid kokku pakkida, sulepea sahlisse peita ja postitus teele saata!
Kõige kaunist ja elame veel!
Rudolf
No comments:
Post a Comment