Break on through to the other side

Tere jälle, kallid sõbrad,

Käesolev nädal on möödunud sügisilmadele iseloomulikult tormiliselt. Seda nii tuule- ja vihmataadi ning ka muude asjaolude toel. Kui eelmisel nädalal kurtsin olematut sademetehulka ja tundsin muret siinsete oapõldude saagikuse üle siis nüüd on kraanid earl gray-sõpradale avatud ja episoodilist vihmatormi saab pea igapäevaselt. Aga see selleks.
Kohalikus suurepärases võrkpallivõistkonnas kohtusin siin juba kolmandat aastat härrastega poolamaalt , kes pidid tunnistama minu ründelöökide püüdmatust ja kaitsemängu ületamatust. Niisiis, otsustasid nad hoida sõbrad lähedal, ent vaenlased veel lähemal ja avaldasid mulle pisukese saladuse. Nimelt kui olin siiani nuttu tagasi hoided üritanud üle saada tõsiasjast, et siinmaal mulle teadaoleval kujul võrkpalli ei eksisteeri ja et üle keskmise hea mängija serv on kahel korral kümnest ohtlik ka pärast võrgu ületamist, siis poisid teadsid rääkida kaugest Coventry linnast Inglismaal, kus asjad pidid käima sootuks teistrada. Aastaid viis-kuus tagasi kui oli saamas üsna selgeks, et 2012. aasta olümpiamängud võiksid toimuda just Londoni linnas avastasid kohalikud spordijuhid, et suviste mängude üht leivanumbrit-võrkpalli nende riigis veel leiutatud polegi. Leiti vahendid ja inimesed ja pandi asjad liikuma. Kõige muu krooniks valmis National Super 8 League, mis koondab üle riigi kaheksat parimat rügementi ja ühena neist kantsidest on esindatud ka Coventry linn oma Warwick Riga võrkpalliklubiga. Võistkonna järgmine treening pidi toimuma kolmapäeval ja minu uued sõbrad arvasid, et peaksin ennast šotlasest peatreenerile tutvustama. Mõeldud, tehtud ja kolmapäeval saigi istutud kella kolme paiku poolakas Tomasze Audisse ja mõni tund hiljem ületatud üle kuu aja taaskord Walesi mõtteline piir. Liiklusmärgid muutusid taas ükskeelseks villaste sonimütside ja kummikutega bakenbardidega härrad ei lehvitanud enam naeratades koduukselt jahipüssid käes. Coventry linn asub Aberyst 139 miili(223 km) kaugusel, ent walesi kitsad ja käänulised teed, kiirusepiiranguid pedantselt jälgivad ja igaks juhuks veel miinus kümme arvutavad autojuhid ja inglise ummikuis maanteed venitasid teekonna ligi neljatunniseks. Aga tuleb tõdeda kahepooletunnine kvaliteettreening oli kõike seda ristil rippumist väärt. Võistkonna tase oli üllatavalt hea, võrdluseks nii umbes hea(mitte peojärgse) päeva Maaülikooli sats või ehk isegi Jaani ja Pihlaku leivaisa Valio Võru. Kõva panuse annavad hollandi sugemetega nurgaründaja ja kogenud 2,15 pikk diagonaal. Meelde tulid vanad head ajad, mil pärast harjutusi oli tahtmine verd köhida ja punkti saamiseks ei piisanud vaid vähe kavalamast servist. Tuleb tunnistada, et šotlasest peatreenerilt oleks distsipliini- ja motvatsioonihoidmise osas ka meie kodustel Taatsidel ja Kaibalditel nii mõndagi õppida. "Oi, Rudolf, my granny runs faster than you!" Trenni lõppedes tuli oodatud patsutus peatreenerilt õlale tõendamaks kinnitust, et olen neile ikka vajalik küll.
Järgmiseks oli vaja lahendada probleemid igatsetud eneseteostuse finantseerimise osas, kuna eelnevatel aastatel klubi toetanud suursponsor Mikasa oli otsustanud mängijate iganädalase 150-naelased palgatšeki ja muud hüved lõpetada ja uut sponsorit veel leitud polnud, siis käivad praegu kõik koos omast heast tahtest. Õnnetuseks elasime just meie Coventryst lootusetult kaugel ja kütusepaagi täitmine siin riigis pole teab mis peenrahaetendus. Niisiis seadsid järgmisel päeval eestlane ja kaks poolakat lootusrikkalt sammud ülikooli õpiabi- ja toetuskeskusse ja pakkusid tehingut, millest meie arvates oleks olnud keeruline loobuda. Mõned muigavad vanaprouad ja kindlad äraütlemised hiljem leidsime lõpuks skeemi, kuidas läbi enda ülikooli võrkpalliklubi meile siiski ülikoolilt pisut toetust hankida. Nimelt oli vaja kanda võrkpalliklubi toetuse avaldusse sisse punkt kolme võistkonnale äärmiselt kasuliku tippmängija iganädalane komandeering Coventrysse. Vastus võib oodata järgmise nädala jooksul, niiet pöidlad pihku ja loodame parimat.
Ka nädalalõpp polnud möödunust sugugi vahem paeluvam. Traditsiooniliselt algas nädalavahetus juba neljapäeval õhtul Fostersi, Stella Artois ja poola võrkpalli meistriliiga seltsis. Kohtusid tabeli liider ja kodusele publikule teadatuntud Ardo Kreegi koduklubi Varssavi Polütehnikum. Õhtu krooniks pisuke jalakeerutus diskoteegis ja nii see eluke meil käib. Koju jõudes kuulsin meeldivat uudist sellest, kuidas keegi kangelane oli otsustanud kraanikausile tropi ette suruda ja vee jooksma jätta ja siis jalga lasta. Kogu köök olevat basseiniseerunud ning Stewe ja Ailsa olevat kurja vaeva näinud tagajärgede likvideerimisega. Võimalike kahtlusaluste ringist olen ainsama väljas vaid mina. Veel samal hommikul olime läbinud puhtuseinspektsiooni vaid pisirikkumistega. Järgmisel hommikul oleks sama test lõppenud sootuks teisiti.
Laupäev oli taaskord kavas teekond Coventry linna ja seekord juba mängule. Uue liiga debüütmängus tuli vastu võtta napp 1:3 kaotus ja mängu õnnestus mul sekkuda siiski vaid episoodiliselt, ent sellegi poolest tuli positiivset tagasisided nii siit kui sealt. Päev jätkus kojusõidu ja õhtuse kauaoodatud esimeste Halloweenipidustustega. £1,50-säästukostüüm selga ja muinasjutt võis alata. Kahtlemata oli tegu noorsoo seas väga populaarse üritusega ning väike kodulinnake muutus üheks õhtuks sarnaselt kõigi teiste linnadega suureks maskiballiks. Sõber Mihael võttis võõrustamiskoorma taaskord enda õlule ja üürikorteris jätkus pidu hommikuni.
Malbelt vaikne ja tagasihoidlik pühapäev võiduka piljardipartii ja Seu Jorge´i muusikaga paneb marulisele sündmustekeerisele stiilselt punkti.

jääme moodaks ja elame veel!

Rudolf

reede

"...ja nii see nädal muudkui edasi veereb kuni kätte on jõudnud jällegi reede..."-Stupid F & Hash feat Chalice

ja tere ka minu poolt

On kaunis veider minna hommikul kooli, istuda sirge seljaga, diskuteerida kaaslastega ja arukalt noogutada õppejõu sõnavõttudele ja alles seejärel avastada enda tagataskust puuvillane sokk. Miks see seal on? ei tea.
Nädal on taaskord möödumas ja ilus elu tuksub oma vaiksel tuuril. Kui Postimees pajatab Eestisse jõudnud miinuskraadist lumesajust, siis siin kohtab tänaval üsnagi igapäevaselt veel paljast käsivartki. Ja kuuldused siinsest lakkamatust vihmast on samuti selgelt ülepaisutatud, kui just ei peetud silmas kord nädalas kerget seenevihma. Vanemad-targemad onud ja tädid teavad rääkida, et siin tähendab lumesadu igasuguse liikluse katkemiste ja eriolukorda. Rongid ei sõida ja väiksed üheliitrised autohakatised kaetakse sooja tekiga. väiksed koolilapsed saavad vaba päeva ja vaevalt postiljongi ringi sahkerdab. Saame näha
Eile sain uue linnukese "things to do"- nimekirja külastades kunstimaja kinosaali. Pilet (nagu ka kõik muu siin linnas) oli üsna kallis. tervelt 4.25. Aga film ise oli subjektiivsele analüüsile toetudes päris hea. Scott Pilgrim vs The World. laenake või varastage kuskilt, kui huvi on.
Siia jõudmisest saab pärast tänast õhtut mööda juba tervelt neli nädalat ja kogu selle aja on kohalikud valmistunud vaid üheks sündmuseks. Just nimelt, Halloween!!. Järgmine nädalavahetus pannakse silma juba ammu-ammu soetatud ja proovitud värvilised kontaktläätsed, grimeeritakse näod ja teised paljastuvad kehaosad, pannakse pähe kõrvitsamüts ja tunnetatakse kõige sellega kaasnevat maagiat. Imestus oli suur, kui julgesin kohalikele mainida, et pole kunagi sellest tähtpäevast suurt numbrit teinud ja et olen siiani ja ilma kõrvitsaid lõikumata päris kenasti ära eland. Aga eks inimene pea elus teinekord ülla eesmärgi nimel igasugust jama taluma.

Peatsete kohtumisteni ja kõike head!

Rudolf.

And to all of my fellow english followers...(that includes you guys, StevieG, Ailssa, Ami, Paul and Rhiannon)

What I said was that I´m doing great and you guys are the nicest housemates an Estonian guy could ever ask for. Also that the weather around here is good and I that won 5 millions with the lotteries, but donated it all for the charity. So that was your weekly zap and from now on there is no point using the Google Translator anymore;)

yours sincerely,
Rudolf

3. nädal läind ja üht-teist juba näind

Hoi-ahoi, kallid sõbrad ja kõik teised kes te seda lugema juhtute.


Järjekordne nädal läbi ja nii mõndagi põnevat jällegi üle ja läbi elatud. Nädal algas aktiivse akadeemilise tööga loengutes konspekteerides ja seminaril arukalt kaasa noogutades. Lisaks veel mõned tunnid Hugh Oweni raamatukogu teisel korrusel aknaäärse laua taga usinalt sigaraskeid ja -pakse võõrkeelseid õpikuid lapates ja võiski enesega iseenesest rahule jääda. Aga mis oleks üks nädal ilma naljata ja koosviibimine ilma kaljata! Neljapäeva õhtupoolik sai veedetud koos kallite majakaaslastega linnamelu nautides ja tantsusaalis jalga keerutades. Vahelduva eduga püsis seltskond koos, kuniks Paul otsustas vetsust väljudes kaaskodanikule otsa komistada ja seetõttu klubist väljavisatud saada. Meie ei lasnud ennast sellest kuigivõrd häirida ja pidu võis jätkuda. Olime ju meiegi 3 naela sissepääsuks loovutanud.
Reedene koolipäev möödus mõnetises unevõlas ent endiselt usinalt kaasa mõeldes ja soravalt konspekteerides. Õhtusel võrkpallitreeningul sain kutse "vanade olijate" koosviibimisele. Kindel märk sellest, et nooruke lembituverd esmakursuslane on lõplikult omaks võetud. Koosviibimine toimus poolakas Michałi residentsis vanalinna kinomaja vastas. Lauamäng Revelations(The game where the sins are revealed but not the sinners) tegi oma tööd hästi ja õhtu möödus hoolikalt valitud seltskonnas meeleolukalt.
Kui jõudis kätte laupäev ning keha ja hing olid raskest nädalast mõnevõrra räsitud, oli aeg võtta taaskord vähe lõdvemalt ja alustada päeva pubipiljari, Chelsea vs. Aston Villa surmigava 0:0 lõppresultaadiga otseülekande ja kannukese Reverend James´iga. Ka õhtu sai kenakese hoo sisse ja lausa erakordselt hästi ära majandatud, sest tänuväärt teoga said hakkama siinsed maarjamaa veteranid. Tüdrukud Portlandi tänavalt tegid üleskutse kõikidele siinsetele eestimaa rahvastele, et ühendada üheks õhtuks jõud ja kuulata mõnevõrra tähenduslikult kadunud Jacksoni igihaljast žedöövrit-"They don´t really care about us". Rahvast tuli kohale soliidselt 15-20 ringis ja väike hubane tuba täitus Saatpaju ja Kreemi taustal jutu ja naeruga. Uljas kogukond ei pidanud ka paljuks vallutada Nõo baari-sarnase ööklubi Y-not tantsupõrand ja pidutseda varaste hommikutundideni. Koidiku, linnulaulu ja piimamehe paiku koju jõudes ja pärast põgusat uinakut pajatas pererahvas enda öisetest seiklustest alateemadega: kiirabikülastus kopsupõletiku ja tibakese vereköhimisega, küllatulnud poisiga lahkuminek ja juba samal õhtul uue kallima leidmine, Ministry of Soundi kontsert ja palju muudki. Detailidesse siinkohal ei laskuks, kuna ka pererahvas on avastamas mu kirjutiste võlu ja usinalt treenimas oma "Google Translator Estonian to English"-skille. Niisiis. Tuli välja, et ma polnudki tollel õhtul linnas ainus, kes suurepärast aega oli veetnud.
Kui eelmistes postitustest sai mainitud pühapäevast võistlusreisi Cardifimaale, siis nagu paotas selgust kesknädal, lükkus turniir teadmata asjaoludel udusesse tulevikku. Ilmselt levisid jutud talendikast sini-must-valgest mängumehest kulutulena üle maa ja rivaalid vajasid armuaega ridade koondamiseks. Kusjuures ei mina ega ilmselt ka Anna-Maria seda päris täpselt ei tea.
Ja ongi paras aeg tänaseks pillid kokku pakkida, sulepea sahlisse peita ja postitus teele saata!
Kõige kaunist ja elame veel!

Rudolf

Laundry Day

Tere.
Siin Aberystwyth, siin Rudolf


Täna on mõnevõrra eriline päev, sest käes on rakendada oma supervõimeid kohalikus pesumajas. Siia jõudmisest on möödas pisut üle kahe nädala ja oli viimane aeg ennast kokku võtta ja muuta mõnevõrra aromaatsed sokid ja särgid taas kandmisväärseiks. Meie oma väikse Pentre Jane Morgani nimelise üliõpilaslinnaku peale on kasutamiseks ööpäevaringselt avatud ja umbes 10-15 pesu- ja kuivatusmasinaga varustatud pesumaja. Lükkad aga 1.80 pesumasina ja 1 naela kuivati eest sisse ja muinasjutt võib alata!
Samuti mõnevõrra üllatuslikult jõudis eile tagasi suvine ilmaprognoos. Sall ja villased sokid tagasi kappi ja suvine varustus taas käiku. Eks näis kauaks seda jagub. Ilmselt mitte kuigi kauaks, sest kohalikud teavad pajatada varsti algavast ja lõputuna näivast vihmaperioodist. Eestis lumi, siin vihm. Eestis vihm, ka siin vihm. Veel mõned minutid ja on aeg, et anda kvaliteedihinnang pesumasina ponnistustele.
Uus nädal tõotab tulla põnev, sest neljapäeval ootab ees esimene seminar, kus peab esimest korda loengutes kuuldut sõnadesse suruma ja nädal kulmineerub pühapäevase võrkpalliliiga hooaja avamänguga.
Püsigem kuuldel, kallid sõbrad.

Super-Hidden Bonus Track

Òla, sõbrad! mina siin.

Seekord räägin teile, mu kallid sõbrad, natuke sellest, mis siin muidu pealtnäha armsas ja süütus linnakeses võiks paremini või teistmoodi olla. Ehk teisisõnu...mille kohta meie kõigi kallis kangelane Peter Griffin ütleks: "Do you know what really grinds my gears?"
Siinsed tegelased on iga pisiasja eest rahaküsimise peale vägagi mihklid. 2 naela tuleb välja käia näiteks iga eletrit tarbiva vidina ohutust tõestava kleepsukese eest. Ülevaatus leidis aset esmaspäeval, kui kõik asukad võtsid oma sülearvutid, telekad, juuksetriikijad, mängukonsoolid ja muud vidinad kaenlasse ja viisid linnaku peamajja testimisele. Üllatus kui suur, aga ühtegi ohtlikku tarvikut terve päeva jooksul ei tuvastatud, ent rahakott vähenes õpilastel ja suurenes ahnetel itimeestel tunduvalt.
Esimesel iganädalasel ohutusülevaatusel nentis vuntsidega ametnik, et meie maja esikus olevad jalanõud on ohtlikud ja takistavad meid hukatuslikult tulekahju korral õigeaegselt majast väljumisel. Ju siis ununes onul tõsiasi, et majast väljumisel pannakse tavaliselt jalanõud jalga. Vähemalt nii on mind minu kallid vanemad alati õpetanud.
Samuti lasub minu silmis kartellikahtlus õppejõudude ja õpikukirjastajate koostööle. Õpetajad väidavad, et ainus viis nõutud materjali omandamiseks on kasutada uusimaid õpikuid, mida raamatukogust veel saada pole. Iga õpiku eest küsivad raamatupoed aga 25-40 naela, mis ühe vaese ida-eurooplase rahakotile ei taha kohe kuidagi jätkusuutlikult mõjuda.
Pubidest, kes küsivad maistva ja täisväärtuslikuks eluks vajaliku pindi eest rohkem kui kaks ja pool naela ei taha ma isegi rääkida mitte.
Enne Aberystwyth´i saabumist oli mul bravuurne plaan liituda siinse ülikooli võrkpallimeeskonnaga ja katta seeläbi pisut õppelaenu ja ulualusega kaasnevaid kulutusi. Kontakteerusin kohalike tähtsate ninadega ja avaldasin alandlikult soovi oma oskusi ja kogemusi võistkonna hüvanguks rakendada. Sain kõvasti positiivset tagasisidet ja tunduski, et asi on paigas. Siia jõudes selgus aga tõsiasi, et siin riigis võrkpalli kui tõsiselt võetavat spordiala ei eksisteeri. Klubiga liitumiseks tuli esmalt soetada 37-naelane litsents,et üldse võiks oma nägu näidata ja lisaks veel 5 naela, et võiksin osaleda pallitreeningutel. Aastad Pere Leivas ja teistes võistkondades, kus mängijaid poputati erinevate hüvedega, olid mu ilmselgelt ära hellitanud. Püüdsin meenutada aega, mil viimati trennitegemise eest ise maksma pidin. Võttis omajagu aega. Muidu igati vahva, peamiselt poolakatest koosnev, võistkond saab olema suureks väljakutseks, sest esimeste treeningute põhjal omavad spordikoolipagasit vähesed. Eks näitab aeg, kas minu panus miskit juurde annab. Aga see selleks. Eks igas muinasjutus pea ka tiba ebaõiglust ja meelehärmi olema, et asi liiga läilaks ei muutuks. Üldiselt sujub kõik kenasti ja hing püsib sees. Olge vahvad ja kuuleme jälle!
(Kiitus Eesti jalgpallikoondisele, kes alistas üllatuslikult, ent samas veenvalt 3:1 Serbia ametivennad. Tubli töö!)


Rudolf

Nädalalõpp

Okei.

Käes on esmaspäev ja üks tuulevaikne nädalavahetus seljatatud. Reedeõhtusest filmimaratonist briti teisejärguliste komöödiatega(ent siiski kõrvalosades Bill Bailey ja Dilan Moraniga) teravaid elamusi talletada ei jõudnud.
Laupäev algas pärast kosutavat und umbes keskpäeval, kui seadsin sammud alla linna superhüpermegamarketi suunas. Retke eesmärk oli tagasi tulla hunniku võrdeliselt odava toidu, poti ning panniga. Etteruttavalt mul see ka õnnestus. Kergema rahakoti ent märkimisväärselt raskema seljakotiga vantsisin ma tagasi mäkke, kus asub juba võrdlemisi armsaks ja hubaseks saanud kodumajake. Südalinnast ülikooli ja ühiselamute juurde viiv suur kesktee on jämedalt umbes 2 kilomeetrit pikk, mis polekski nii hull kui see ei kulgeks väikseima eranditagi ülesmäge. Kujutage ette Tartut ja kujutage ette Laululava ülemisse parklasse suunduvat Jakobi mäge. Osavad matemaatikud võivad korrutada selle teekonna mõne kahest suurema ühekohalise arvuga ja vastusesse lisada seletuseks "kannatused Aberistwythis"
Laupäev oli nii mõnetigi eriline, ent eriti just selle poolest, et poelettidele oli jõudnud tuliuus Fifa2011, mida minu kallid majakaaslased, Paul ja Stewe, esimesel võimalusel ostma kiirutasid. Läksin kaasa, et sellest liigutavast, pisut tseremoniaalsestki üritusest osa saada. Kuna majas on nii X-Box mängukonsool kui ka Playstation 3, oli vaja uus mäng soetada mõlemale masinale eraldi. Tundub mõttetu raharaiskamine? Nõustun nendega, kes leiavad, et seda see ongi!
Õhtu saabudes ootas ees nii mõnegi arust nädala tippsündmus: "Foam Party". Alludes provokatsioonidele läksin minagi, et mürada vahusel tantsupõrandal ja taltsutada surfisimulaatorit, mis nägi välja nagu neljapäevaõhtune Püssirohi pullirodeo ilma pulli ja koos surfilauaga. Osavamatele oli tunnustuseks vägev aplaus ja mitte nii osavatele sõbralik õlalepatsutus lähedaselt sõbralt. Julgeksin ennast sinna esimeste sekka arvata. Vähemalt peoõhtu esimeste tundide arvestuses.
Pühapäev järgnes laupäevale ja käes oli aeg katsetada oma tuliuut panni ühe tõhusa omletiga. Täitsin ülesande eeskujulikult ja preemiaks maitsev kõhutäis. Päeva tippsündmuseks oli teleülekanne Londonist, kus võtsid mõõtu sealsed kaks suurimat jalgpallikantsi- Arsenal ja Chelsea. Minu rõõmuks võtsid koduväljakul kindla 2:0 võidu just sinisärgid. Mäng nähtud ja sellest innustust saanud, vahetasime riided ja läksime nähtut ka ise proovima. Ausõna nii hästi välja ei tulnud, ent higiseks sai sellegi poolest. Hilistel õhtutundidel õnnistasime sisse uue Fifa ja seda nii x-boxi kui ka ps3-ga. Mina oma võhiklikkusega ei saanud uue soetamise mõttest aru, sest mäng nägi välja ja liikus täpselt nagu eelmise aasta mudelgi. Aga mida mina ka tean. Ju siis tasub poiste 40-naelane väljaminek end ühel heal päeval ka minu silmis ära. Saame näha.
Vast alanud põnevast koolinädalast juba järgmistest peatükkides;)
Seniks kohtumiseni! Kõike head!

Rudolf.

Nädal number 1 lõppemas

Heihei. Saadik Eestist kõneleb...

Minu esimene siinoldud nädal looduskaunis ja vaimutäiust pakkuvas Aberystwythi linnas on lõppemas. Olen jõudnud kohale, seadnud ennast oma uues majakeses sisse ja loonud esimesed kontaktidki. Nähtud on nii ülikooli seltsimaja "The Union", romantiline rannapromenaad vanalinnas,kui ka mitmed(kuid siiski laias plaanis tühiselt vähesed) õllearoomist läbiimbunud, ent elust pakatavad kõrtsud. Seltsielu on siin kirev ja meelelahutust jagub igale maitsele. Olgu selleks siis merekohina taustal tervisejooks üle lammastega kaetud küngaste või hilisõhtune olenemata nädalapäevast pubist pubisse tutvustesoetamine. Rääkidest tutvustest. Kohtusin eile kahe kreeklasega, Dimitra ja Anisega( jep. nagu superstaari-Anis), kellega sai vesteldud nii Kreeka allpool merepõhja paiknevast majandusseisust, mõneaastatagustest( kuid siiani episoodiliselt esinevatest) mässudest Ateena tänavatel ja ka eluolust üldse. Kui Anis on juba 26-aastane täismees, kes tuli siia oma haridusteed veidi pikendama ja kellel oli "au või privileeg" elada eelpool mainitud Ateena mässulaine epitsentris, siis Dimitra on 18-aastane tütarlaps, kes on juba jõudnud esindada nii Kreeka võimlemisrühma 2004-aasta olümpiamängudel kui ka olla aastakese balletitrupiga Broadway-lavadel. Kas niisama luuletab või on päriselt niivõrd laia ampluaaga, eks see selgub kunagi hiljem. Võrkpallurite tutvumisõhtul selgus, et vähemalt poole meeste võistkonnast moodustavad poolakad ja pikim mees platsil on hiinlane Yang. Vaat kui kirev seltskond!

Pärast esimesi kohtumisi õppejõudude ja juhendajatega hakkab selgemaks saama ka eeldatav ja ka nõutav pühendumine õpingutele. Anti mõista, et minu valitud eriala, milleks on Business Law, hakkab tõsist peavalu valmistama ka inglise keelt emakeelena kasutavatele tudengihakatistele. "It´s all about reading" nagu nad ütlesid. Iga 40 loengu-seminari-tunni kohta keskmiselt 200 tundi iseseisvat tööd. Aga ei nuta, ei hala ja pisaraid ei vala, sest kõhtu sügama ja PS3 Fifa 2010-skille arendama tulin ma siia siiski teisejärguliselt. Tunnikese pärast algab esimene päris loeng nimega "Law of Contract" ja loodetavasti saan täna kätte oma lugemisnimekirja, kuhu kardetavasti mahul nii mõnigi 600-700-leheküljeline õpik. Raamatupoes maksis igaüks neist vähemalt 30 naela. Isegi ei vaevu seda kõike, nagu tavaliselt kombeks, õlledesse ümber arvutama. Pole nii hea matas anyways.
Aga see selleks. Lõpetan praegu, et jääks miskit ka tulevastele postitustele.

olge tublid ja pidage vastu!

yours truly, madly, deeply,
Rudolf