Tulejumal

Tere taas, noored ja vanad


Käes on jõulukuu üheteistkümnes päev ja magus advendikalender oleks selle olemasolul juba pooleldi tühi. Kraadid on plussis ja lund näeb vaid postimehe kodulehelt pilte sirvides.
Tänane päev algas kenasti. Pikale veninud reede õhtu andis loa voodist väljumiseks alles kaks tundi pärast keskpäeva. Tavapärane rituaal köögis kohvitassi ja Dagö Šveitsi- saatel sai põneva pöörde kui vorstikeste praadimist ootav ahjuke otsustas endast leegid välja ajada ja ruumi musta suitsulooriga katta. Kes kunagi on vahvat arvutimängu The Sims mänginud, teab kindlasti meenutada, mis jutus, kui soetada majja odavaim ahi. Minu puhul muidugi "quit game" või "restart" väga hästi ei toitnud. Mõnevõrra erutatuna rakendasin kõik oma teadmised tulega võitlemiseks ja Metallica igihalja Fight Fire with Fire otsustasin olude sunnil seekord siiski meetmetest välja arvata. Kuna ahju välja lulitamine ja tuletekk soovitud tulemust ei andnud ja tuli näis mitte raugevat, haarasin seinalt tulekustuti, eemaldasin kaitsesplindi ja muinasjutt võis alata. Tuli murtud, teavitasin juhtunust ka tubades rahumeeleselt kõhtu sügavaid majakaaslaseid ja lõpuks ja pritsumehi, kes juhtunule oma hinnangu andsid. ekspertiisist selgus, et eelmistest kasutuskordadest ahju jäänud toidujäänused olid piisavaks ajendiks ahju ärritumisel. Ju siis oli neil õigus. Kuna ahju ja pliidi väljavahetamine toimub parimal juhul uue nädala alguses ja kokanduskunstiarendamine saadeti palgata puhkusele, tuleb seniks leppida McDonaldsikülastuste, kiirnuudlite ja müslijäänustega.
Kohustuslike tegevuste nimekirja linnuke kirja ja jälle üks killuke juures, millest tulevastele põlvedele pajatada.
Seniks jäägem moodsaks ja kontrolligem suitsuandureid, sest meie oma kunagi piiksuma ei hakkanudki.


Rudolf

5. detsember

Hej, min dyraste kamrador


See niigi mõistatuslik maa ei väsi üllatamast ka jõulukuul. Lisaks veidrustele nagu ratasliikur-Opeli märgi asendamine märksa seksikama Vauxhaliga, liiklemine vales suunas, kohustuslikud kaks kraani vannitubades(tulikuum ja jääkülm), tähendab detsembrikuu saabumine siin viimase lumejäänuse sulamist ja plusskraadide võidukäiku, mis kohaliku rahva aitab taas tavapärasesse elurööpasse. Koolikellad helisevad taas ja autoomanikudki võivad muretumalt oma 1,1-liitrised uhkused ringile viia.
Tallinnas mõnda aeg tagasi pankrotti kuulutanud kultusklubi Angel on väikses Aberystwythi linnas sama nime kandes tegemas uut tulemist. Sihtgrupihaaret lõdvendades ja lohakalt valmistatud Mojitosid meisterdades õnnestus korraldajatel reedeõhtusel latiinopeol luua külaliste ja meeleolurohke atmosfäär, mida vanemad olijad teadsid oodata juba nädalaid ja millele lisa lubati toota veel selle aastanumbri sees. Võrdluseks võiks tuua parimate päevade klubi Maailma neljapäevaõhtud. Väärt muusika ja väärt inimesed.
Kodumaa parima poja naasmiseni on jäänud veel napid 2 nädalt, mis mahutavad endasse nii esimese hindelise ülesande akadeemilisel tandril, kui ka loodetavasti palju muud põnevad. Ühtlasi on ka paras aeg hakata selgust looma järgmise õppeaasta ulualuse osas, sest süsteemile toetudes saavad Pentre Jane Morgani õpilasküla võlusid ja valusid nautida vaid esimese ja teatud juhtudel ka kolmanda aasta üliõpilased.
aga sellest kõigest juba järgmistes peatükkides.

olgem terved ja elame veel!
Rudolf

(eri)olukorras riigis.

Tere taas!

Nädalavahetus on möödas ja külmataat heiskas masti musta lipu, tõstis üles sõjakirve ning tuli täisvarustuses maad rüüstama. Valitsuse pressiteateid ilmus nagu pabulaid küülikupuuri: ,,Rahvas, püsige kodudes!"; ,,Sajad üle kuningriigi ning ligi 60 kooli Walesis on osaliselt või täies mahus suletud" ; ,,Külmunud jahutussüsteemid ja -mootorid on paikseks jätnud sajad autod ja nende omanikud."
Lisaks sellele peatati suurem osa nii rongi- kui ka bussiliiklusest. Kõik see sündis ajal, mil aknatagune termomeeter langes napilt alla neutraalse nullpunkti. Kulminatsiooniks kodulinnas jäi tugev -9, mis suretas kohalikes välja igasuguse aktiivse tegevuse väljaspool kaminakolde meetrist raadiust. Katastroofi suurim mõju minu jaoks oli kauaoodatud laupäevasele võrkpalliturniirile mitte sõitmine võimaliku jäiteohu tõttu. Ülikool andis kõikide busside kasutamiseks ja õpilaste elude huvides kategoorilise punatule ja sellega oli asi otsustatud. Olmeti leidus ka neid, keda viimase kuraditosina külmimad ilmad mitte ei morjendanud ja tekitasid pigem lapsemeelset elevust; majanurkadele ilmusid maitsekalt riietatud lumememmed ning rohkesti eetriaega eraldati 1945. aasta südasuvel Sammy Cahni ja Jule Styne´i koostöös valminud ja hiljem nii Dean Martini kui ka Frank Sinatra poolt maailmakuulsaks lauldud lööklaulule "Let it snow, Let it snow, Let it snow!" Peetud said esimesed lumesõjad ja soe tassike teed maitses paremini kui ei kunagi varem.


Tänaseks kõik, olge vahvad ja taaskohtumiseni!

Rudolf

26. November

Tere taas, mu kallid sõbrad ja kõik teie, kes te seda lugema juhtute


Esmalt sooviksin vabandada kõigi ees, et teie kannatust niivõrd kaua olen otsustanud sütel praadida. Elevus, mis valdas valdavalt enamust enne Harry Potteri või Videvikusaaga uue raamatu ilmumist, pole kahtlemata isegi võrreldav sellega, mida teie, kallid kaasmõtlejad, olete olnud sunnitud viimastel nädalatel läbi elama. Oma kaitsekõne saaksin rajada vaid pihtimusele, et viimased nädalad on viinud siinse elu järgemööda oma tasastele rööbastele ja esimeste nädalate vaimustustormid on taandunud taas aeroobsele pulsisagedusele. Tekkinud on malbe ja tasakaalukas rutiin, selle mõiste parimas võimalikus tähenduses, mida ei saa sugugi nördimuse, stressi või mõne muu murepilvi kujutava sõnaga tõlgendada. Kuna minus endas siinsed juhtumised enam niisuurt elevust pole tekitanud on olnud viimastel nädalatel raske välja noppida just neid palasid, millest ridu voolida. Aga annan oma parima, et viimaste nädalate laiskuse taas vähemalt nädalalehe formaati tagasi suruda.

Niisiis, kunagi kaugel minevikus mainitud lumekartused on lõpuks oma tõelist palet paljastamas. Tänahommikused õhkõrnad lumevaibad männiokstel ja treppidel on minu kirjakasti tekitanud juba kaks kirjakest teatamaks lumevangis õppejõudude ärajäävatest loengutest ja on pannud kahtluse alla homsed võrkpallivõistlused 3 sõidutunni kaugusel asuvas naaberlinnas Glamorganis. Talverehve siinmaal ei tunta ja tänavatele soolapuistamine näib priiskamise ja lagastamisena. Vot sellised lõbusad lood!

Mõned päevad tagasi olin olude sunnil sunnitud lõpetama tihedamad sidemed suurepärases Inglismaa meistriliigas osaleva Coventry/Riga võrkpalliklubiga. Udu ja tolmupilvede vaibudes selgus, et ootused naasvatest sponsoritest ja ülikooli toetusest osutusid alusetuteks, mis tähendas, et enda(vanemate) taskust liikmemaksude, litsentside ja transpordi tasumine käib ühele medelsvensson-eestlasele hetkel veel üle jõu. Müts maha auväärt Aadu ees, kes oma kurgirahadega suutis tagada kodumaa esiliigas pallivale meeskonnale nii võistlusvormid, osalustasud kui ka legenaarsed bussisõidud Narva karukoopasse. Tuleb välja, et ka suurel kuningannal ole teinekord külatargalt üht-teist õppida.

Möödunud nädalavahetusel tõi sära silmadesse töökohustuste kiuste küllasaabunud emake, kes pärast siinveedetud pikka nädalalõppu saab nüüd lõpuks murekortse liigselt süvendamata magada, muretsemata pojakese hea käekäigu üle. Näis, et väikelinna hubasus ja hotelli hommikusöögi mitmekesisus, hingematvat retked nõlvade otsa ja veelgi erutavamad vaated alla rannapromenaadile, olid piisavalt lummavad, et anda oma heakskiit minu valikule. Loomulikult olid möödapääsmatud ka poekülastused eluks vajalike potitaimede, heeringarulaadide, riidepuude ja lisapatjade soetamiseks. Käesolevaga tõotan, et ühel päeval saab hallikarvalise ema vaevad tasutud. Varugem veel pisut kannatust.

Veel pisut üle kolme nädala Jõuluvaheajani ja lennureis fanfaaride saatel tagasi kodumaale võib alata.

"...So lock up your daughter
And lock up your wife
Lock up your back door
And run for your life
The man is back in town
So don't you mess around..."

Jäägem moodsaks, ja kõike kaunist!

Rudolf

8. November ja muudki

Pühapäev 14. November- November ehk kooljakuu ehk talvekuu ehk hingekuu Gregoriuse kalendri aasta üheteistkümnes kuu
...no milk today my love has gone away... just nende sõnadega koitis minu tänane hommik, kui koduteele pidi asuma minu nädalaks külla sõitnud kallim, just need read laulsid 66-ndal aastal kultusansamber Herman Hermits ja just selle sama lauluga sai vallutatud esmaspäevasel karaokeõhtul kuulajaskonna südamed. Viimasest postitusest on juba möödas veidi üle kahe nädala ja mõnusalt on ära veedetud nii muretu nädalavahetus Londonis kui ka nõnda nimetatud loengute-seminaridevaba "lugemisnädal" ilma ainsaimagi teaduskirjandusliku teose poole kulmu kergitamata. Aga pole lugu. eks iga asi omal ajal. Samuti möödus nädal tagasi kauakardetud verstapost, mis tähistas lõplikult kinderstubest välja heitmist ja andis märku uue tihenevat põskhabet ja süvenevaid kulmukortse täis peatüki algust. Tänud kõigile, kes ei pidanud paljuks tulevikus riiklikuks tähtpäevaks saaval päeval meenutada ja korraks mõelda, et kurat teab mis moodi tal seal läheb.
" I am not young enough to know everything."- vahest nüüd siis algab lõpuks aeg, et toetada kadunud vanameiter O. Wilde´i sõnu. Saame näha!

Break on through to the other side

Tere jälle, kallid sõbrad,

Käesolev nädal on möödunud sügisilmadele iseloomulikult tormiliselt. Seda nii tuule- ja vihmataadi ning ka muude asjaolude toel. Kui eelmisel nädalal kurtsin olematut sademetehulka ja tundsin muret siinsete oapõldude saagikuse üle siis nüüd on kraanid earl gray-sõpradale avatud ja episoodilist vihmatormi saab pea igapäevaselt. Aga see selleks.
Kohalikus suurepärases võrkpallivõistkonnas kohtusin siin juba kolmandat aastat härrastega poolamaalt , kes pidid tunnistama minu ründelöökide püüdmatust ja kaitsemängu ületamatust. Niisiis, otsustasid nad hoida sõbrad lähedal, ent vaenlased veel lähemal ja avaldasid mulle pisukese saladuse. Nimelt kui olin siiani nuttu tagasi hoided üritanud üle saada tõsiasjast, et siinmaal mulle teadaoleval kujul võrkpalli ei eksisteeri ja et üle keskmise hea mängija serv on kahel korral kümnest ohtlik ka pärast võrgu ületamist, siis poisid teadsid rääkida kaugest Coventry linnast Inglismaal, kus asjad pidid käima sootuks teistrada. Aastaid viis-kuus tagasi kui oli saamas üsna selgeks, et 2012. aasta olümpiamängud võiksid toimuda just Londoni linnas avastasid kohalikud spordijuhid, et suviste mängude üht leivanumbrit-võrkpalli nende riigis veel leiutatud polegi. Leiti vahendid ja inimesed ja pandi asjad liikuma. Kõige muu krooniks valmis National Super 8 League, mis koondab üle riigi kaheksat parimat rügementi ja ühena neist kantsidest on esindatud ka Coventry linn oma Warwick Riga võrkpalliklubiga. Võistkonna järgmine treening pidi toimuma kolmapäeval ja minu uued sõbrad arvasid, et peaksin ennast šotlasest peatreenerile tutvustama. Mõeldud, tehtud ja kolmapäeval saigi istutud kella kolme paiku poolakas Tomasze Audisse ja mõni tund hiljem ületatud üle kuu aja taaskord Walesi mõtteline piir. Liiklusmärgid muutusid taas ükskeelseks villaste sonimütside ja kummikutega bakenbardidega härrad ei lehvitanud enam naeratades koduukselt jahipüssid käes. Coventry linn asub Aberyst 139 miili(223 km) kaugusel, ent walesi kitsad ja käänulised teed, kiirusepiiranguid pedantselt jälgivad ja igaks juhuks veel miinus kümme arvutavad autojuhid ja inglise ummikuis maanteed venitasid teekonna ligi neljatunniseks. Aga tuleb tõdeda kahepooletunnine kvaliteettreening oli kõike seda ristil rippumist väärt. Võistkonna tase oli üllatavalt hea, võrdluseks nii umbes hea(mitte peojärgse) päeva Maaülikooli sats või ehk isegi Jaani ja Pihlaku leivaisa Valio Võru. Kõva panuse annavad hollandi sugemetega nurgaründaja ja kogenud 2,15 pikk diagonaal. Meelde tulid vanad head ajad, mil pärast harjutusi oli tahtmine verd köhida ja punkti saamiseks ei piisanud vaid vähe kavalamast servist. Tuleb tunnistada, et šotlasest peatreenerilt oleks distsipliini- ja motvatsioonihoidmise osas ka meie kodustel Taatsidel ja Kaibalditel nii mõndagi õppida. "Oi, Rudolf, my granny runs faster than you!" Trenni lõppedes tuli oodatud patsutus peatreenerilt õlale tõendamaks kinnitust, et olen neile ikka vajalik küll.
Järgmiseks oli vaja lahendada probleemid igatsetud eneseteostuse finantseerimise osas, kuna eelnevatel aastatel klubi toetanud suursponsor Mikasa oli otsustanud mängijate iganädalase 150-naelased palgatšeki ja muud hüved lõpetada ja uut sponsorit veel leitud polnud, siis käivad praegu kõik koos omast heast tahtest. Õnnetuseks elasime just meie Coventryst lootusetult kaugel ja kütusepaagi täitmine siin riigis pole teab mis peenrahaetendus. Niisiis seadsid järgmisel päeval eestlane ja kaks poolakat lootusrikkalt sammud ülikooli õpiabi- ja toetuskeskusse ja pakkusid tehingut, millest meie arvates oleks olnud keeruline loobuda. Mõned muigavad vanaprouad ja kindlad äraütlemised hiljem leidsime lõpuks skeemi, kuidas läbi enda ülikooli võrkpalliklubi meile siiski ülikoolilt pisut toetust hankida. Nimelt oli vaja kanda võrkpalliklubi toetuse avaldusse sisse punkt kolme võistkonnale äärmiselt kasuliku tippmängija iganädalane komandeering Coventrysse. Vastus võib oodata järgmise nädala jooksul, niiet pöidlad pihku ja loodame parimat.
Ka nädalalõpp polnud möödunust sugugi vahem paeluvam. Traditsiooniliselt algas nädalavahetus juba neljapäeval õhtul Fostersi, Stella Artois ja poola võrkpalli meistriliiga seltsis. Kohtusid tabeli liider ja kodusele publikule teadatuntud Ardo Kreegi koduklubi Varssavi Polütehnikum. Õhtu krooniks pisuke jalakeerutus diskoteegis ja nii see eluke meil käib. Koju jõudes kuulsin meeldivat uudist sellest, kuidas keegi kangelane oli otsustanud kraanikausile tropi ette suruda ja vee jooksma jätta ja siis jalga lasta. Kogu köök olevat basseiniseerunud ning Stewe ja Ailsa olevat kurja vaeva näinud tagajärgede likvideerimisega. Võimalike kahtlusaluste ringist olen ainsama väljas vaid mina. Veel samal hommikul olime läbinud puhtuseinspektsiooni vaid pisirikkumistega. Järgmisel hommikul oleks sama test lõppenud sootuks teisiti.
Laupäev oli taaskord kavas teekond Coventry linna ja seekord juba mängule. Uue liiga debüütmängus tuli vastu võtta napp 1:3 kaotus ja mängu õnnestus mul sekkuda siiski vaid episoodiliselt, ent sellegi poolest tuli positiivset tagasisided nii siit kui sealt. Päev jätkus kojusõidu ja õhtuse kauaoodatud esimeste Halloweenipidustustega. £1,50-säästukostüüm selga ja muinasjutt võis alata. Kahtlemata oli tegu noorsoo seas väga populaarse üritusega ning väike kodulinnake muutus üheks õhtuks sarnaselt kõigi teiste linnadega suureks maskiballiks. Sõber Mihael võttis võõrustamiskoorma taaskord enda õlule ja üürikorteris jätkus pidu hommikuni.
Malbelt vaikne ja tagasihoidlik pühapäev võiduka piljardipartii ja Seu Jorge´i muusikaga paneb marulisele sündmustekeerisele stiilselt punkti.

jääme moodaks ja elame veel!

Rudolf

reede

"...ja nii see nädal muudkui edasi veereb kuni kätte on jõudnud jällegi reede..."-Stupid F & Hash feat Chalice

ja tere ka minu poolt

On kaunis veider minna hommikul kooli, istuda sirge seljaga, diskuteerida kaaslastega ja arukalt noogutada õppejõu sõnavõttudele ja alles seejärel avastada enda tagataskust puuvillane sokk. Miks see seal on? ei tea.
Nädal on taaskord möödumas ja ilus elu tuksub oma vaiksel tuuril. Kui Postimees pajatab Eestisse jõudnud miinuskraadist lumesajust, siis siin kohtab tänaval üsnagi igapäevaselt veel paljast käsivartki. Ja kuuldused siinsest lakkamatust vihmast on samuti selgelt ülepaisutatud, kui just ei peetud silmas kord nädalas kerget seenevihma. Vanemad-targemad onud ja tädid teavad rääkida, et siin tähendab lumesadu igasuguse liikluse katkemiste ja eriolukorda. Rongid ei sõida ja väiksed üheliitrised autohakatised kaetakse sooja tekiga. väiksed koolilapsed saavad vaba päeva ja vaevalt postiljongi ringi sahkerdab. Saame näha
Eile sain uue linnukese "things to do"- nimekirja külastades kunstimaja kinosaali. Pilet (nagu ka kõik muu siin linnas) oli üsna kallis. tervelt 4.25. Aga film ise oli subjektiivsele analüüsile toetudes päris hea. Scott Pilgrim vs The World. laenake või varastage kuskilt, kui huvi on.
Siia jõudmisest saab pärast tänast õhtut mööda juba tervelt neli nädalat ja kogu selle aja on kohalikud valmistunud vaid üheks sündmuseks. Just nimelt, Halloween!!. Järgmine nädalavahetus pannakse silma juba ammu-ammu soetatud ja proovitud värvilised kontaktläätsed, grimeeritakse näod ja teised paljastuvad kehaosad, pannakse pähe kõrvitsamüts ja tunnetatakse kõige sellega kaasnevat maagiat. Imestus oli suur, kui julgesin kohalikele mainida, et pole kunagi sellest tähtpäevast suurt numbrit teinud ja et olen siiani ja ilma kõrvitsaid lõikumata päris kenasti ära eland. Aga eks inimene pea elus teinekord ülla eesmärgi nimel igasugust jama taluma.

Peatsete kohtumisteni ja kõike head!

Rudolf.

And to all of my fellow english followers...(that includes you guys, StevieG, Ailssa, Ami, Paul and Rhiannon)

What I said was that I´m doing great and you guys are the nicest housemates an Estonian guy could ever ask for. Also that the weather around here is good and I that won 5 millions with the lotteries, but donated it all for the charity. So that was your weekly zap and from now on there is no point using the Google Translator anymore;)

yours sincerely,
Rudolf

3. nädal läind ja üht-teist juba näind

Hoi-ahoi, kallid sõbrad ja kõik teised kes te seda lugema juhtute.


Järjekordne nädal läbi ja nii mõndagi põnevat jällegi üle ja läbi elatud. Nädal algas aktiivse akadeemilise tööga loengutes konspekteerides ja seminaril arukalt kaasa noogutades. Lisaks veel mõned tunnid Hugh Oweni raamatukogu teisel korrusel aknaäärse laua taga usinalt sigaraskeid ja -pakse võõrkeelseid õpikuid lapates ja võiski enesega iseenesest rahule jääda. Aga mis oleks üks nädal ilma naljata ja koosviibimine ilma kaljata! Neljapäeva õhtupoolik sai veedetud koos kallite majakaaslastega linnamelu nautides ja tantsusaalis jalga keerutades. Vahelduva eduga püsis seltskond koos, kuniks Paul otsustas vetsust väljudes kaaskodanikule otsa komistada ja seetõttu klubist väljavisatud saada. Meie ei lasnud ennast sellest kuigivõrd häirida ja pidu võis jätkuda. Olime ju meiegi 3 naela sissepääsuks loovutanud.
Reedene koolipäev möödus mõnetises unevõlas ent endiselt usinalt kaasa mõeldes ja soravalt konspekteerides. Õhtusel võrkpallitreeningul sain kutse "vanade olijate" koosviibimisele. Kindel märk sellest, et nooruke lembituverd esmakursuslane on lõplikult omaks võetud. Koosviibimine toimus poolakas Michałi residentsis vanalinna kinomaja vastas. Lauamäng Revelations(The game where the sins are revealed but not the sinners) tegi oma tööd hästi ja õhtu möödus hoolikalt valitud seltskonnas meeleolukalt.
Kui jõudis kätte laupäev ning keha ja hing olid raskest nädalast mõnevõrra räsitud, oli aeg võtta taaskord vähe lõdvemalt ja alustada päeva pubipiljari, Chelsea vs. Aston Villa surmigava 0:0 lõppresultaadiga otseülekande ja kannukese Reverend James´iga. Ka õhtu sai kenakese hoo sisse ja lausa erakordselt hästi ära majandatud, sest tänuväärt teoga said hakkama siinsed maarjamaa veteranid. Tüdrukud Portlandi tänavalt tegid üleskutse kõikidele siinsetele eestimaa rahvastele, et ühendada üheks õhtuks jõud ja kuulata mõnevõrra tähenduslikult kadunud Jacksoni igihaljast žedöövrit-"They don´t really care about us". Rahvast tuli kohale soliidselt 15-20 ringis ja väike hubane tuba täitus Saatpaju ja Kreemi taustal jutu ja naeruga. Uljas kogukond ei pidanud ka paljuks vallutada Nõo baari-sarnase ööklubi Y-not tantsupõrand ja pidutseda varaste hommikutundideni. Koidiku, linnulaulu ja piimamehe paiku koju jõudes ja pärast põgusat uinakut pajatas pererahvas enda öisetest seiklustest alateemadega: kiirabikülastus kopsupõletiku ja tibakese vereköhimisega, küllatulnud poisiga lahkuminek ja juba samal õhtul uue kallima leidmine, Ministry of Soundi kontsert ja palju muudki. Detailidesse siinkohal ei laskuks, kuna ka pererahvas on avastamas mu kirjutiste võlu ja usinalt treenimas oma "Google Translator Estonian to English"-skille. Niisiis. Tuli välja, et ma polnudki tollel õhtul linnas ainus, kes suurepärast aega oli veetnud.
Kui eelmistes postitustest sai mainitud pühapäevast võistlusreisi Cardifimaale, siis nagu paotas selgust kesknädal, lükkus turniir teadmata asjaoludel udusesse tulevikku. Ilmselt levisid jutud talendikast sini-must-valgest mängumehest kulutulena üle maa ja rivaalid vajasid armuaega ridade koondamiseks. Kusjuures ei mina ega ilmselt ka Anna-Maria seda päris täpselt ei tea.
Ja ongi paras aeg tänaseks pillid kokku pakkida, sulepea sahlisse peita ja postitus teele saata!
Kõige kaunist ja elame veel!

Rudolf

Laundry Day

Tere.
Siin Aberystwyth, siin Rudolf


Täna on mõnevõrra eriline päev, sest käes on rakendada oma supervõimeid kohalikus pesumajas. Siia jõudmisest on möödas pisut üle kahe nädala ja oli viimane aeg ennast kokku võtta ja muuta mõnevõrra aromaatsed sokid ja särgid taas kandmisväärseiks. Meie oma väikse Pentre Jane Morgani nimelise üliõpilaslinnaku peale on kasutamiseks ööpäevaringselt avatud ja umbes 10-15 pesu- ja kuivatusmasinaga varustatud pesumaja. Lükkad aga 1.80 pesumasina ja 1 naela kuivati eest sisse ja muinasjutt võib alata!
Samuti mõnevõrra üllatuslikult jõudis eile tagasi suvine ilmaprognoos. Sall ja villased sokid tagasi kappi ja suvine varustus taas käiku. Eks näis kauaks seda jagub. Ilmselt mitte kuigi kauaks, sest kohalikud teavad pajatada varsti algavast ja lõputuna näivast vihmaperioodist. Eestis lumi, siin vihm. Eestis vihm, ka siin vihm. Veel mõned minutid ja on aeg, et anda kvaliteedihinnang pesumasina ponnistustele.
Uus nädal tõotab tulla põnev, sest neljapäeval ootab ees esimene seminar, kus peab esimest korda loengutes kuuldut sõnadesse suruma ja nädal kulmineerub pühapäevase võrkpalliliiga hooaja avamänguga.
Püsigem kuuldel, kallid sõbrad.

Super-Hidden Bonus Track

Òla, sõbrad! mina siin.

Seekord räägin teile, mu kallid sõbrad, natuke sellest, mis siin muidu pealtnäha armsas ja süütus linnakeses võiks paremini või teistmoodi olla. Ehk teisisõnu...mille kohta meie kõigi kallis kangelane Peter Griffin ütleks: "Do you know what really grinds my gears?"
Siinsed tegelased on iga pisiasja eest rahaküsimise peale vägagi mihklid. 2 naela tuleb välja käia näiteks iga eletrit tarbiva vidina ohutust tõestava kleepsukese eest. Ülevaatus leidis aset esmaspäeval, kui kõik asukad võtsid oma sülearvutid, telekad, juuksetriikijad, mängukonsoolid ja muud vidinad kaenlasse ja viisid linnaku peamajja testimisele. Üllatus kui suur, aga ühtegi ohtlikku tarvikut terve päeva jooksul ei tuvastatud, ent rahakott vähenes õpilastel ja suurenes ahnetel itimeestel tunduvalt.
Esimesel iganädalasel ohutusülevaatusel nentis vuntsidega ametnik, et meie maja esikus olevad jalanõud on ohtlikud ja takistavad meid hukatuslikult tulekahju korral õigeaegselt majast väljumisel. Ju siis ununes onul tõsiasi, et majast väljumisel pannakse tavaliselt jalanõud jalga. Vähemalt nii on mind minu kallid vanemad alati õpetanud.
Samuti lasub minu silmis kartellikahtlus õppejõudude ja õpikukirjastajate koostööle. Õpetajad väidavad, et ainus viis nõutud materjali omandamiseks on kasutada uusimaid õpikuid, mida raamatukogust veel saada pole. Iga õpiku eest küsivad raamatupoed aga 25-40 naela, mis ühe vaese ida-eurooplase rahakotile ei taha kohe kuidagi jätkusuutlikult mõjuda.
Pubidest, kes küsivad maistva ja täisväärtuslikuks eluks vajaliku pindi eest rohkem kui kaks ja pool naela ei taha ma isegi rääkida mitte.
Enne Aberystwyth´i saabumist oli mul bravuurne plaan liituda siinse ülikooli võrkpallimeeskonnaga ja katta seeläbi pisut õppelaenu ja ulualusega kaasnevaid kulutusi. Kontakteerusin kohalike tähtsate ninadega ja avaldasin alandlikult soovi oma oskusi ja kogemusi võistkonna hüvanguks rakendada. Sain kõvasti positiivset tagasisidet ja tunduski, et asi on paigas. Siia jõudes selgus aga tõsiasi, et siin riigis võrkpalli kui tõsiselt võetavat spordiala ei eksisteeri. Klubiga liitumiseks tuli esmalt soetada 37-naelane litsents,et üldse võiks oma nägu näidata ja lisaks veel 5 naela, et võiksin osaleda pallitreeningutel. Aastad Pere Leivas ja teistes võistkondades, kus mängijaid poputati erinevate hüvedega, olid mu ilmselgelt ära hellitanud. Püüdsin meenutada aega, mil viimati trennitegemise eest ise maksma pidin. Võttis omajagu aega. Muidu igati vahva, peamiselt poolakatest koosnev, võistkond saab olema suureks väljakutseks, sest esimeste treeningute põhjal omavad spordikoolipagasit vähesed. Eks näitab aeg, kas minu panus miskit juurde annab. Aga see selleks. Eks igas muinasjutus pea ka tiba ebaõiglust ja meelehärmi olema, et asi liiga läilaks ei muutuks. Üldiselt sujub kõik kenasti ja hing püsib sees. Olge vahvad ja kuuleme jälle!
(Kiitus Eesti jalgpallikoondisele, kes alistas üllatuslikult, ent samas veenvalt 3:1 Serbia ametivennad. Tubli töö!)


Rudolf

Nädalalõpp

Okei.

Käes on esmaspäev ja üks tuulevaikne nädalavahetus seljatatud. Reedeõhtusest filmimaratonist briti teisejärguliste komöödiatega(ent siiski kõrvalosades Bill Bailey ja Dilan Moraniga) teravaid elamusi talletada ei jõudnud.
Laupäev algas pärast kosutavat und umbes keskpäeval, kui seadsin sammud alla linna superhüpermegamarketi suunas. Retke eesmärk oli tagasi tulla hunniku võrdeliselt odava toidu, poti ning panniga. Etteruttavalt mul see ka õnnestus. Kergema rahakoti ent märkimisväärselt raskema seljakotiga vantsisin ma tagasi mäkke, kus asub juba võrdlemisi armsaks ja hubaseks saanud kodumajake. Südalinnast ülikooli ja ühiselamute juurde viiv suur kesktee on jämedalt umbes 2 kilomeetrit pikk, mis polekski nii hull kui see ei kulgeks väikseima eranditagi ülesmäge. Kujutage ette Tartut ja kujutage ette Laululava ülemisse parklasse suunduvat Jakobi mäge. Osavad matemaatikud võivad korrutada selle teekonna mõne kahest suurema ühekohalise arvuga ja vastusesse lisada seletuseks "kannatused Aberistwythis"
Laupäev oli nii mõnetigi eriline, ent eriti just selle poolest, et poelettidele oli jõudnud tuliuus Fifa2011, mida minu kallid majakaaslased, Paul ja Stewe, esimesel võimalusel ostma kiirutasid. Läksin kaasa, et sellest liigutavast, pisut tseremoniaalsestki üritusest osa saada. Kuna majas on nii X-Box mängukonsool kui ka Playstation 3, oli vaja uus mäng soetada mõlemale masinale eraldi. Tundub mõttetu raharaiskamine? Nõustun nendega, kes leiavad, et seda see ongi!
Õhtu saabudes ootas ees nii mõnegi arust nädala tippsündmus: "Foam Party". Alludes provokatsioonidele läksin minagi, et mürada vahusel tantsupõrandal ja taltsutada surfisimulaatorit, mis nägi välja nagu neljapäevaõhtune Püssirohi pullirodeo ilma pulli ja koos surfilauaga. Osavamatele oli tunnustuseks vägev aplaus ja mitte nii osavatele sõbralik õlalepatsutus lähedaselt sõbralt. Julgeksin ennast sinna esimeste sekka arvata. Vähemalt peoõhtu esimeste tundide arvestuses.
Pühapäev järgnes laupäevale ja käes oli aeg katsetada oma tuliuut panni ühe tõhusa omletiga. Täitsin ülesande eeskujulikult ja preemiaks maitsev kõhutäis. Päeva tippsündmuseks oli teleülekanne Londonist, kus võtsid mõõtu sealsed kaks suurimat jalgpallikantsi- Arsenal ja Chelsea. Minu rõõmuks võtsid koduväljakul kindla 2:0 võidu just sinisärgid. Mäng nähtud ja sellest innustust saanud, vahetasime riided ja läksime nähtut ka ise proovima. Ausõna nii hästi välja ei tulnud, ent higiseks sai sellegi poolest. Hilistel õhtutundidel õnnistasime sisse uue Fifa ja seda nii x-boxi kui ka ps3-ga. Mina oma võhiklikkusega ei saanud uue soetamise mõttest aru, sest mäng nägi välja ja liikus täpselt nagu eelmise aasta mudelgi. Aga mida mina ka tean. Ju siis tasub poiste 40-naelane väljaminek end ühel heal päeval ka minu silmis ära. Saame näha.
Vast alanud põnevast koolinädalast juba järgmistest peatükkides;)
Seniks kohtumiseni! Kõike head!

Rudolf.

Nädal number 1 lõppemas

Heihei. Saadik Eestist kõneleb...

Minu esimene siinoldud nädal looduskaunis ja vaimutäiust pakkuvas Aberystwythi linnas on lõppemas. Olen jõudnud kohale, seadnud ennast oma uues majakeses sisse ja loonud esimesed kontaktidki. Nähtud on nii ülikooli seltsimaja "The Union", romantiline rannapromenaad vanalinnas,kui ka mitmed(kuid siiski laias plaanis tühiselt vähesed) õllearoomist läbiimbunud, ent elust pakatavad kõrtsud. Seltsielu on siin kirev ja meelelahutust jagub igale maitsele. Olgu selleks siis merekohina taustal tervisejooks üle lammastega kaetud küngaste või hilisõhtune olenemata nädalapäevast pubist pubisse tutvustesoetamine. Rääkidest tutvustest. Kohtusin eile kahe kreeklasega, Dimitra ja Anisega( jep. nagu superstaari-Anis), kellega sai vesteldud nii Kreeka allpool merepõhja paiknevast majandusseisust, mõneaastatagustest( kuid siiani episoodiliselt esinevatest) mässudest Ateena tänavatel ja ka eluolust üldse. Kui Anis on juba 26-aastane täismees, kes tuli siia oma haridusteed veidi pikendama ja kellel oli "au või privileeg" elada eelpool mainitud Ateena mässulaine epitsentris, siis Dimitra on 18-aastane tütarlaps, kes on juba jõudnud esindada nii Kreeka võimlemisrühma 2004-aasta olümpiamängudel kui ka olla aastakese balletitrupiga Broadway-lavadel. Kas niisama luuletab või on päriselt niivõrd laia ampluaaga, eks see selgub kunagi hiljem. Võrkpallurite tutvumisõhtul selgus, et vähemalt poole meeste võistkonnast moodustavad poolakad ja pikim mees platsil on hiinlane Yang. Vaat kui kirev seltskond!

Pärast esimesi kohtumisi õppejõudude ja juhendajatega hakkab selgemaks saama ka eeldatav ja ka nõutav pühendumine õpingutele. Anti mõista, et minu valitud eriala, milleks on Business Law, hakkab tõsist peavalu valmistama ka inglise keelt emakeelena kasutavatele tudengihakatistele. "It´s all about reading" nagu nad ütlesid. Iga 40 loengu-seminari-tunni kohta keskmiselt 200 tundi iseseisvat tööd. Aga ei nuta, ei hala ja pisaraid ei vala, sest kõhtu sügama ja PS3 Fifa 2010-skille arendama tulin ma siia siiski teisejärguliselt. Tunnikese pärast algab esimene päris loeng nimega "Law of Contract" ja loodetavasti saan täna kätte oma lugemisnimekirja, kuhu kardetavasti mahul nii mõnigi 600-700-leheküljeline õpik. Raamatupoes maksis igaüks neist vähemalt 30 naela. Isegi ei vaevu seda kõike, nagu tavaliselt kombeks, õlledesse ümber arvutama. Pole nii hea matas anyways.
Aga see selleks. Lõpetan praegu, et jääks miskit ka tulevastele postitustele.

olge tublid ja pidage vastu!

yours truly, madly, deeply,
Rudolf

Meet the Family

Ookean Atlandi mu ees on nii suur...
kui tunde kaks sai tagasi keeratud uur.

Wecome to Pentre Jane Morgan 142
asukad: Rudolf, Rihannon, Ailsa, Paul, Stevie G ja Ami

Mõned sõnad ka minu uutest alalistest majakaaslastest. Erinevalt Narva mnt. 25-tüüpi ühiselamutest sattus mulle hubane kahekordne maja koos viie kamraadiga. Sellised majakesi on siia kerkinud nagu nagu riisikaid männimetsa. ca. 180 maja.
Nagu mainitud, elab meid majas koos minuga täpselt kuus. Et asi oleks igati korrektne, siis 3 poissi ja samapalju tüdrukuid. Lähemal uurimisel selgus, et ainus eesti keelt kõnelev asukas olen mina ja et "12-months in Estonian"- nali mõjub siin sama hästi kui suvisel Positivus Festil lätlastele. Tarmo Napa teab sellest üritusest kindlasti kõige rohkem rääkida;)
Niisiis, viis asukat erinevatest kantsidest Inglismaalt ja mina. Tuleb tunnistada, et edevusest tingitult on isegi pisut uhke tunne olla see "eriline". Teised saabusid siia oma väikeste ökonoomselt roheliste autodega või lasid ennast vanematelt sõidutada. See tähendas tervet autotäit varustust algavaks õppeaastaks. Potid, pannid, visplid, 4cl-pitsid, juusturiivid, X-Box-id, laiekraantelekad, ilusamad kardinad, golfikepid ja veel tuhat muud eluks vajalikku atribuuti. Mina pidin vastukaaluks oma 20-kilose kohvriga nii mõnestki säärasest tarvikust loobuma. Kui aus ola, siis kõigist neist. Aga ei kurda, sest mida pole endal, seda saab alati korrektselt sõnastatud viisaka palve abil laenata. "Yo Mia, gimme your sauscepan! Immidietly!"

Näib ,et esimestel päevadega on uus pere mind mõnusalt omaks võtmas ja pisukesed keelebarjäärid murrab üks korralik pint kohalikku ale´i. Olen teada saanud, et raskekaallane Stewe armastab õhtusöögiks konservlihapalle süüa. Paul on uhke, sest on õige pisut pikem kui üks keskmine Union Jacki all elav meesterahvas. Rihannon lõbustas ennast kodus olles oma uhke MacBookiga chipmunk-videoid vorpides. Uelsa pihtis esimesel õhtul, et murdis oma õel kord "kogemata" ninaluu. Miast pole veel sotti saanud: Väike, vaikne tüdruk, kes asub bioloogiat õppima ja kannatab kiirelt purjakile jäämise all. Selline vahva pere. Ja Stewe on mu uus parim sõber, sest tal on PlayStation 3!!!, millest enamik maarjamaa põngerjaid undki ei tihka näha.

Pühapäeva õhtul toimus ülikooli seltsimajas suur mälumäng, kus osales ca. 950 õpilast. 60 küsimusest saime õigeid vastuseid 37 ja peaauhinnale (365 õlut) ei pretendeerinud. Olin uhke, sest lahendasin võistkonnale täitsa ise anagrammi, mille vastuseks oli The Holy Supper(Michelangelo) ja teadsin Sopranodes kuulsust kogunud näitleja James Gandolfini nime;)


Selleks korraks kõik. Pidage vastu, kallid kaasvõitlejad, ja peatsete postitusteni.


yours,
Rudolf

Tallinn to Aberystwyth

Hei! mina siin,

Läbi hingevalu ja pisarate sai Tallinna lennujaamas peatsete kohtumisteni kallistatud ja Tallinn-London lennukile mindud. Kodus algselt 29-kiloseks pakitud kohver tuli veellennujaamas kibekiirelt digimuuta nõuetele vastavaks 20-kiloseks paunaks. Raske südamega jäid maha nii viinad kui ka legendaarne iPode uputav siidrikindel Bob Marley kott. 2 pusa ja tagi seljas, istusin lennukile ja jäin Londonit ootama. Edasine plaan nägi ette kahe lennujaamavahelist bussisõitu tillukesest Stanstedist hiiglaslikku viie terminaliga Heathrow lennujaame, kuhu ülikool oli bussiga vastu saatnud kollastes särkides aktivistid. Teekond kahe lennuvälja vahel oleks pidanud kulgema umbes 75 minutit, ent reedeõhtune tipptund muutis 65 miilise teekonna kolme ja poole-tunniseks parkimisplatsiks. Napilt-napilt jõudsin heathrow neljandasse terminali viimasele väljasõidule Abery suunas. 30-kohalises walesi draakoniga kaunistatud bussis ootasid mind ees peamiselt ida-bloki tudengid ja üks konstantselt norskav jaapanlane, kellele pikk lennureis riisimaalt oli ilmselgelt liiga kurnavalt mõjunud. Ööhämaruses, nii umbes kella kahe paiku( 0 UTC) jõudsime lõpuks seistme maa ja mere taha- Aberystwyth´i. Lahkelt juhatati mulle kätte minu uus kodu ja kamber. Pikk-pikk päev oli jäänud seljataha.

Adjöö-adjöö- aita mööda saata öö!

Anna andeks prelüüd

Tere-tere, armsalt kallid ja ustavad sõbrad!

Teie tungival soovil minu elust kõike ja kohe teada(et teinekord kokkusaamistel oleks aega ka tõsisematel teemadel arutleda), üritan ma taaskord teist kaugel eemal pisut oma tegemistest pajatada.
Õige pea on lahkumas Marko ja Jaan, gruusiatandrile siirdus Mattias Jõesaar ja taanimaa tuulistele väljadele läksid õnne ja armastust otsima väike Ann-Getter ja Anettegi. Ka mina ei saanud ju kuidagi kehvem olla ja siht seati Walesi ookeaniäärsesse üliõpilaslinna Aberystwyth´i(loe: aberys#¤xhZX) Ah, et miks just siia? Vot mitte ei tea! Tahtsin ära ja tundus hea koht mõnda aega eemal olemiseks. Mitte liiga ohtlikult kaugel ja mitte ka enamikule kiviga visata. Mitte liiga fancy ja mitte ka päris EMÜ. Põnevad ajad on ees nii minu kui ka läbi minu kirjutiste kõigi teie jaoks! ps. metseenide annetused on alati teretulnud:)