Verano sin fin

Tere, kallid sõbrad

Olen otsustanud tähistada oma vaba päeva koos teiega ja pajatada oma rõõmudest ja seiklustest, mida viimasest postitusest on kogunenud hulgi.
Siinkohal alustaksin väljavõttega kohalikust ajalehest:

Two dogs and their owners had to be rescued by lifeboat and Coastguard teams after being cut off by an incoming tide north of Aberystwth of Sunday evening.
The man and woman were on the return journey of a walk from Aberystwyth to Borth when they became cut off by the tide in Clarach Bay.
Milford Haven Coastguard was alerted at 8 10pm and the Coastguard requested Borth RNLI inshore lifeboat to launch, along with Aberystwyth and Borth Coastguard Rescue Teams.
When the lifeboat arrived it picked up both people, but the two retrivers, Gelert and Cariad, scrambled away 20 feet up up a 200 foot cliff.
The Coastguard Rescue Teams subsequently recovered both dogs with special slings before they were reunited with the couple.
Milford Haven Coastguard Watch Manager, Andrew Hodgson, said: "Both the two people and the dogs were cold but safe and none worse for their ordeal.
"Always check the weather and tidal conditions before you set out on your coastal walk so that you can make sure that you are back before the tide comes in.
"If you´re taking your dog for a walk along the top of cliffs keep it on a lead. Don´t Attempt to self rescue a dog which has gone over a cliff. Call 999 and ask for the Coastguard."
(Cambrian News Thursday 4th August 2011)

Niisiis, otsustasime ära kasutada kena pühapäeva pärastlõunat, et teha peremehe koertega mõnus jalutuskäik mööda rannikut. Kui minnes jalutasime üle kalju serva, siis pärast romantilist einet võileibade ja veinipudeli seltsis otsustasime kasutada tagasiteeks ahvatlevana näivat rannariba kaljuserva alt. Kõik oli kaunis kuniks kuiva pastlaga enam ümber ühe kivirahnu pääseda polnud võimalik. Pärast emotsionaalset debatti otsustas Liisu rakendada oma turnimisoskuseid ja kalpsata laugena tundunud kaljuservast mängeldes üles. Mõeldud-tehtud, kuniks poolel teel kiskus asi hapuks- ei saanud ei edasi ega tagasi. Ei jäänud mulgi muud üle kui ronida üles ja tuua neiu maa peale tagasi. Pisuke päästeoperatsioon võttis aega kena pool tundi ja selle ajaga oli meie suureks üllatuseks ka tagasipöördumine mööda rannariba sisse tulnud tõusu tõttu mõneti raskendatud. Nii me siis istusime pisukesel rannaribal ja juurdlesime nagu Auguste Rodin´i "Mõtleja", mida arukat selles asjas ette võtta. Olukorda raskendas ka alanud vihmasabin ja üha vahusemaks muutuvad laineharjad.
Kuna vees sulistamine ei tundunud kellelegi kuigi ahvatlev haarasin taskust mobiitelefoni ja valisin kohaliku hädaabinumbri ja palusin viisakalt transporti hubasematesse tingimustesse. Pärast kõnet jäime vaikselt kivirahnule istuma ise vaikselt peas ümistades The Paragonsi kauamängivat "...The tide is high but I´m holding on, I´m gonna be your number one..."
Pool tunnikest hiljem märkasimegi üle vahuste vete kalda suunas randuvat päästepaati nelja madrusega, kes meid lahkesti oma paati kutsusid ja lähimasse asulasse toimetasid. Pirtsakad koerad paadisõidust keeldusid ja nemad vinnati karistuseks hoopis köie abil kaljuservast üles.
Kaldale jõudes oli inimeste huvi suur ja kohalikus kõrtsus pakuti tasuta kohvigi. Mis nii viga elada! Hilisõhtul olime tagasi kodus võisime südamerahuga nädalale kena punkti panna.

Järgmisel nädalavahetusel otsustasime pisut traditsioonilisemal moel lõbusalt aega veeta ja sõita Walesimaa 324-tuhande elanikuga pealinna Cardiffisse. Bussisõit kestis tublid neli tundi ja sihtpunti jõudsime pisut enne keskpäeva. Kesklinnakanti uudistades ja vaatamisväärsuseks pidades kindlusemüüril lehvivat Eesti lippu pildistades möödusid kuus tundi nagu linnutiivul mõne sisseostu võrra rikkamana võis rahumeeli taas bussis endale istet pakkuda.

Kohalikule elule ja melule hinnangut andes on kõik üldjoontes sama. Teen tasapisi ja tööd ja täidan kukrut. Ultima Thule kogutud teosed enam töö juures taustaks ei mängi, sest transistor läks katki. Ehitustööle pisut vaheldust otsides ja peagi algavat õppeaastat silmas pidades kandideerisin töökohale sporditarvete kaupluses. Kui teised praegused või kunagised tööotsijad on rääkinud lugusid kümnetest jagatud Curriculim Vitae´destidest, siis minul kulul sihile jõudmiseks tervelt üks. Oh küll ma olen tubli, kas pole!

Hetkel rohkem ei pajataks ja jätaks üht-teist ka tulevastele veergudele. Kui siis vahest veel nii palju, eelmise nädala algusest on linna elevust toonud saareriigi juudikogukonnad, keda nüüd kohtab igal sammul. Ekstravagantsete soengutega asukaid võib kohata nii spordikeskuse basseinis, Morrissonsi kaubamajas kui ka varavalges rannapromenaadil kai all ennast värskendamas. Ka spordikaupluse juhataja ei saanud minu proovipäeval mainimata jätta, et viimasel ajal on olnud enim probleeme mustades keepides mütse ja spordisokke vasakule panevate härrastega.

Selle sõnumiga tänaseks lõpetaksin. Ilusat suve lõppu ja kõigile koolijutsidele edu soovitud pinalite, ranitsate ja päevikute lunimisel.

Rudolf

Men at Work II

Tere taas, kallid sõbrad.

Käes on puhkepäev, mis annab hea võimaluse taaskord korraks maha istuda, et janustele lugejatele üht-teist mere tagant pajatada. Viimasest postitusest on möödas kõva kaks nädalat, mille sisse on mahtunud minusuguse lohe kohta uskumatud 135 töötundi ja vaid üks vaba pühapäev, mille sisustamiseks jaksu polnud. Tuleb pererahu huvides ära mainida, et ka Laura-Liisa on nüüdseks tööd saanud ning teenib kingapaaride- ja leivaraha pisikeses kesklinna restoranis.
Nagu sai mainitud, käib töö kõrgetele pööretel peremees Iani uue investeeringu kallal, milleks on neljakordne elumaja rannapromenaadil. Kui veel juulikuu alguses valitses sajandivanuses majas rõske majavamm ja seinad pudenesid kui lehetainas, siis eilse seisuga võis lugeda kõrgeima korruse juba elamiskõlblikuks. Sellegi poolest on teha veel küllalt ja saabuv tähtaeg(ehk kooli algus) polegi enam mägede taga. Lisaks sellele, et sügisest on maja juba tudengihärradele ja -neiudele hirmkalli hinne eest ära lubatud, tähendab uus algav kooliaasta ka kogu ehitusbrigaadi kadumist objektilt tagasi koolipinki. Seetõttu ei olnudki juhus kuigi harv, kui kella poole seistme paiku õhtul, kui higise lauba all on mõttet juba diivanil õhtusöögi ja teleka ees, saabus objektile peremees mõned külmad õlled näpus ja küsis õlale patsutades: "Mis oleks kui teeks ühe tunni veel?"Nagu hakkab maja ilmet võtma, nii hakkab ka meil, ehitusmeestel, tekkima teatav vilumus. Või vähemalt nii on hea mõelda. Ebaosavuse kompenseerivad pikad töötunnid ja peremehe uskumatult tasakaalukas närvikava. Noored poisid, tahtmist täis- no miks ka mitte!"
Eilne päev oli päev, millest räägiti tööl nii tsemendisegu ette kui taha. Nimelt oli peremees teatud tingimustel laenanud Londonist kahelt uusrikkalt suure summa raha renoveerimistööde teostamiseks ja eile oligi käes paras aeg näidata investoritele tehtud tööd. Niisiis tähendas eilne tööpäev põrandate-treppide pesemist, tolmu pühkimist ja tubade tuulutamist. Mis ka sellest, et seinade pahteldamine alles pooleli, kui aknad nõnda kaunilt läigivad! Peremees viis tolmused-värvised töövormid pesumajja ja leidis aega, et endalgi juuksed kammida ja viigipüksid jalga vinnata. Küll oli see maja alles ilus! Vahetult enne uhkete härrade saabumist kogus peremees neljaliikmelise brigaadi kokku ja pidas pisukese kõne olukorra loomust ja selle tõsidusest. Peremees pidas vajalikuks ka maalida meist pildi kui kogemustega ehitusmeestest kes tunnevad oma eriala peensusteni. Et mitte jääda hätta investorite võimaliku küsimustelaviinigiga sai minust üheks õhtupoolikuks vilunud tisler, poolakas Sylvekist elektrik( mida ta ka väikestviisi oli), paariks päevaks appi laenatud Silverist hinnatud dekoraator ja peremehe nooremast pojast Joshist loovuse nappuse tõttu lihtsalt võõrkeeli "handyman". Härrased Londonist saabusid väikse hilinemisega ja kiitsid maja taevani, olles ilmselt liigselt lummatud eepiliselt kaunist merevaatest ja kajakakisast. Maja nähtud lahkuti juba samal õhtul. "Tänu taevale, et nad ehitusest miskit ei jaganud," lausus peremees ja keeras ukse külaliste lahkudes lukku.




Sellised lõbusad lood selleks korraks ja lisa toovad juba järgmised päevad ja nädalad.
seniks kõike kaunist,
head ööd ja õnn kaasa!

Rudolf

(ps. pildinurgast leiate Aberystwythi ainsad Eesti noormehed Rudolfi ja Silveri ja merevaate ehitusobjekti kolmandalt korruselt)

Men at Work

Tere, armas blogirahvas!
Võtan hea meelega vaevaks ja kirjutan teile jälle.

Suvepuhkus kodumaal on nüüdseks veedetud: Saaremaal lestajahil käidud, Rabarockil päid-konte valutatud, jaanilõke kustutatud, Sander Hannuse kampaaniasse "Jooksuga ümber Eesti"(eestijooks.posterous.com) oma tagasihoidlik panus lisatud, ja isegi "Mis maa see on?" pisaraid tõrjudes laval ära lalistatud. Oli tegus ja põnev aeg.
Nüüd olen taaskord jõudnud tagasi Aberilinna ja sedapuhku mitte enam üksi. Minuga otsustas liituda ja sügisest koolipinkegi jagada armas, kallis tore ja hea Laura-Liisa. Elumehed võiksid ju küsida, et "kes see ullike siis puid metsa veab...", ent tuletaksin siinkohal neile meelde, et eks puhmarindel ja seikvoialisel ole iké pisuke vahe sees. Aga see selleks. Suvel on meil mõlemal plaanis kõvasti tööd rabada, et oleks sügisel, mille eest oma kohaolekuga väikelinna hämarad pubid ja klubid paremaks muuta.

Mina otsustasin vanade olijate soovitusel ja pikki tööpäevi arvesse võttes töötada oma majaperemehe heaks. Nagu sulasele muiste pakub tema mulle peavarju ja mina teenin pisukest lisagi. Peremees Ian on vahva ja heasüdamlik kolme lapse isa, kes omab ja haldab meie linnakeses nelja südalinnamaja, mis igal aastal okupeeritakse üha uuesti ja uuesti üliõpilaste poolt. Suurepärane asukoht ja konkurentsivõimelised hinnad teevad Ian majadest väga ihaldatud objekid. Ent kuna kõik neli maja seisavad oma kohal juba möödunud sajandi algusest, vajavad nemadki pisut penoplast-botoxit ja vuugivaheilmpante. Just seal, kallid sõbrad, tulengi mina oma olematute ehitusalaste teadmistega mängu.
Minu leivaneegripõli algas kolmapäeva hommikul kell kaheksa, kui peremees rivistas oma kaks poega ja kolm leegionäri üles ja jagas kätte tööülesanded. Nagu mulle objektil selgus, oli töödejuhataja kohustusi täitmas peremehe vanim poeg ja minu hea sõber Dan, kellel tundus kogu pundist olevat enim aimu, mida laest krohvi pilduva ja funktsioneeriva sorustikuta majaga esmalt ette võtta. Kuna kahe nädalapärast pidid maja tulema kaema järgmise aasta potentsiaalsed üürnikud polnud pikalt aega mõttetööga tegeleda ja tuli asuda tegudele, igatahes.
Esimesed päevad tööl möödusid kaunis mitkekesiselt ja tegusid sai tehtud nii kuvalda kui ka tolmulapiga. Ka ametialase terminoloogiaga tuleb kibekähku sina peale saada, et vältida olikordi kus paariline palub kastist peitlit ja sina pistad talle naeratades mõõdulindi pihku. Esimesed paar-kolm korda võib asi ju nalja pakkuda, ent edasi on asi juba kurb. On ka päevi, mil peremees ise meid oma kohalolekuga õnnistab, oma laiskema kippuvat nooremat poega tagant utsitab ja meile oma visioonidest pajatab. On tulnud ette ka olukordi, kus tuleb oma sõna sekka öelda mõne torustikuprobleemi lahendamise juures katsudes sealjuures mitte täieliku idioodina näida. Ent nagu tuleb välja on ka näiteks kraanikausi äravoolu juhtumine vihmaveerennidesse siin täiesti okei. Nagu sai mainitud on tööpäevad pikad ja põnevad ning ainsat puhkepäeva saab nautida vaid pühapäeviti.

Eile õhtul pärast pika tööpäeva lõppu krahmasin oma krohvise käega taskust heliseva telefoni ja oh üllatust, helistas sõber paar suve tagasi Austrias toimunud Rotary suvelaagripäevilt. Tegemist oli Jekaterinburgist pärit Evgenyga, kes oli otsutanud pikemalt ette teatamata sõita oma neiuga Londonist keset puhkusereisi Aberilinna, et näha mind, oma vana sõpra. Ei jäänudki palju aega mõelda, kuna külaliselt kaugelt ootasid juba rongijaamas. Kiire linnatuur, mõned pildid ja mõned pitsid kaugelt toodud vägijooki veereski õhtupoolik veel sügavamale hämarusse.
"Let´s go crazy dancing!!!!" karjust Evgeny üle maja ja uinus.

mina ja Laura-Liisa veetsime unustamatu öö(sest und ei tulnud) elutoa diivanil, kuna vabu magamistube pärast enda oma loovutamist külalistele ei olnud.

see on siis tänaseks kõik. tänaseks kõik!


siin Aberystwyth, siin Rudolf

Kui meid pulma kutsuti...

29.aprill-31.mai 2011


Kui kevadriitused said kodumaal talitatud, munad koksitud ja vananevate mamma ja papa sünnipäevad peetud ja seeläbi vaim mõnevõrra värskendatud tuli siirduda tagasi Walesimaa mägede taha, et võtta vastu kevadine jälkuse tipp, ehk neli nädalat eksaminärveldust ja lõputuid meeldetuletussignaale: "raamatukogu suletakse 10 minuti pärast!"
Reisida otsustasin taaskord Londoni kaudu, kuigi selleks hetkeks oli avatud ka juba uus kuum Tallinn-Liverpool liin, mida kasutasin, etteruttavalt öeldes, mai lõpus tagasi kodumaale sõites.
Londonilinna saabudes oli terve linn ehitud Union Jack-lippudega, kõikjal kohtas taaruvaid noorukeid ja mitte enam nii noori nautlejaid ja poelettidelt kohtas kõikjal noorpaari pidupäevast inspireeritud atribuutikat. Ratsapolitsei oli paraadrõivais ja liikluseks olid suletud nii mõnedki peatänavad. Prints William ja Miss Catherine Middleton vandusid teineteisele igavest truudust, õnne ja armastust ja seda kõike kõige kuninglikumal viisil. Rahvas juubeldas, sest pulmapäev tähendas kontorivaba riigipüha ja neile üksikutele, kes siiski tööd rassisid teha topeltpalka.
Öömaja pakkus taaskord armas klassiõde Kaia ja tema muhedad korterikaaslased Bradley ja Sam hoolitsesid mu iPodi varasalve värskenduse eest.
Pärast nädalavahetust Londonis olid kõik võimalused kordamistsüklit edasi lükata ammedatud ja tuligi võtta suund Aberystwythi. Sedapuhku otsutasin sõita bussiga, mis oli antud hetkel mõnevõrra odavam, ent aeganõudvam. Suu kinni, teie, kes te peate Tartu-Tallinn marsruuti õõvastavalt pikaks ja väsitavaks!
Järgnenud neli nädalat möödusid minu jaoks kaunis sündmustevaeselt. Kolm nädalat raamatukogus lehekülgede õgimist ja neljandal nädalal teisest august kõik omandatu neljale erinevale eksamilehele laiali laotada. Kuidas läks, selgub juulikuu keskpaiku. Hoidkem pöialt!
Enne lahkumist tuli jätta sõpradega, kes lähevad edasist õnne otsima nii Uus-Meremaale, Londonilinna kui ka tagasi Poolamaa avarustesse. Hüvasti tuli jätta ka pisut kalliks saanud Pentre Jane Morgan 142 majaga, kus nähti nii veeuputust, vetsuharjade müstilist kadumist kui ka lahtise leegiga põlengut kraanikausi kõrval, rosterist vasakul. Majarahvas kolib erinevatel põhjustel kõik järgmiseks õppeaastaks lahku, ent eks linnas ikka trehvab. Tahad sa seda või mitte, Aber on kaunis pisike linnake.
Esimesele ülikooliaastale panid punkti unetu öö pudeli veini ja Pulp Fictioniga Liverpooli lennujaamas ja Tallinnas tervitav ema. Oli vahva ja ootan lisa.

teiega lähedal, teiega koos


Rudolf

"I´m affraid that we´re forced to confiscate your vehicle, Mr. Kwazniak"

Parallaeelselt eestlaste pummelungiga arenes Abery väikelinnas ka teisi ärevaid seikluseid. Nimelt vaid päev pärast seda kui olime Tomasze ja tema Audiga poisid kohale toimetanud, peatasid kohalikud vormikandijad ta kodutänavas kerge kiiruseületamise ajendil. Olevat märgatud ka lahtist turvavööd. Asi kiskus kurjaks kui pärast dokumentide esitamist teatas konstaablihärra, et kahjuks ei ole Poola liikluskindlustus siin riigis aksepteeritav ja et auto tuleb viivitamatult konfiskeerida. Vastavalt eeskirjadele tuleb autole viivitamatult tekitada kohaliku võimuorgani poolt aksepteeritav liikluskindlustus ja liiklusvahend jaoskonnast tagasi välja lunastada. Vastasel juhul ootab kahe nädala möödudes autot kuubikuks pressimine ja romula. Mure oli suur, sest lisaks mulle ja mu poistele lubatud Walesimaa ringreisist oli olnud plaan ka kolme päeva pärast saareriigiga lõplikult hüvasti jätta ja kodumaale naasta. Pärast unetut ööd ja lõputuid kõneminuteid kindlustusfirmale jõuti järeldusele, et ei aita siin muud kui tuleb kibekiirelt mõne kohaliku firmaga ajutine leping sõlmida ja auto välja lunastada. Kogu sekelduse oli tekitanud erinev tõlgendus leiutisest nimega "Green Card" mis peaks võimaldama väljamaistel autojuhtidel ajutiselt liiklemise saareriigis. Kui poolakate jaoks oli 3-aastane nominaalõpe "ajutine viibimine", siis politsei liigitas "ajutise" pigem turistite kilda.
Olles järgmisel hommikul vormistanud kohalikus kindlustusseltsis suure summa eest ajutise kindlustuse, et siis kibekiirelt auto taaskord suure summa eest välja lunastada ja põrutada kodumaale kus kurat, tabas jaoskonnas asjaosalisi taaskord üllatus, kus selgus, et autosid väljastatase vaid tavaliste-tähtajata kindlustuspoliiside vastu. Närv must ja tükk maad õhem rahakott taskut venitamas suundusid poolakad tagasi kindustusseltsi, et vormistada nii nimetatud tavaline poliis, mis võimaldaks lõpuks ometi kalli neljarattalise tagasi saada. 400 naela vaesamana see lõpuks ka õnnestus. Niisiis oli esmaspäeva pärastlõunaks auto lõpuks tagasi omaniku valduses ja võis hakata seadma plaane kolmapäevaks planeeritud lahkumiseks.
Järgnevat oleks arusaadavuse huvides paslikum tsiteerida:

Esmaspäev 4. aprillil, kella viie paiku(teades, et ka kontoripäev lõppeb tavaliselt umbes samal ajal) tuli kõne kindustusfirmast, kust veel samal hommikul oli soetatud kallis liikluskindlustus:

-"Tervist, härra Kwaszniak, meie värskete andmete põhjal on teid kindlustuseta sõitmise eest kriminaalkorras karistatud ja seetõttu ei saa me teile samadel tingimustel kindlustuspoliisi väljastada. Me oleme sunnitud teie kindlustuse tühistama ja ootameid teid lahkelt meie kontorisse, et uue poliisi detailid läbi arutada."( maakeeli öelduna, et te olete ebausaldusväärne isik ja seetõttu maksab teie kindlustuspoliis teile eelmisest pea poole rohkem)

-(Tomasz, paanikahoost rabatuna, ent võttes kokku kõik oma blufioskused, esitas omalt poolt julge žesti:
"Oii, see ei saa olla tõsi, see pole võimalik. palun olge nii kenad ja kontrollige oma andmed veel ühe korra kindlasti üle ja ärge palun mitte mingil juhul mu poliisi enne tühistage."

Pika arutelu järel lepiti kokku, et kontoritädi kontrollib igaks veel andmed ühe korra üle, et välistada inimlikke eksimusi. Tõmasz omakorda surus telefonitoru hargile ja palvetas, et kontoritädi ei leias endas jõudu, et tööpäeva lõpus veel ühe probleemiga tegeleda ja jätaks selle muretult järgmisse hommikusse. See annaks omakorda poola poistele ligi 14 tundi uue tööpäeva alguseni ja piisavalt aega, et pakkida oma seitse asja ja Suurbritanniast "põgeneda". Mõeldud tehtud ja järgmise päeva varahommikuks olid La Manche väin ületatud, kus prantsuse muld juba ees tervitamas ja Poola liikluskindlustuses probleemi ei nähta.

Nii möödus minu kahe poola sõbra viimaseks autoreis(järjekorras ca. 12.) tagasi kodumaale ja hiliskevadisteks eksamiteks naasti juba lennukiga.


Rudolf

eestlaste uskumatud seiklused Aberys

Kui kätte oli jõudnud aprillikuu naljapäev, kus ka kõige ebaosavamate naljameeeste üllitiste peale on kohustus suunurki pisutki kergitada,tuli paluda taaskord hea sõbra Tomasze abi ja võtta ette teekond üle villaste mäenõlvade Lutoni lennujaama. Põhjus väga lihtne: kamraadid kodumaalt otsustasid kaasvõitleja tegemistele pilgud peale heita ja tunnistada ka oma silmaga Briti neidude kohutavaid figuuri- ja moestandardeid. Nii saabusidki sõbrad Jaak, Tarmo ja nirgipoeg Andres Aberyst 334 km kaugusel asuvasse Lutoni lennujaama, kus mina koos poolakas Tomasze ja tema pleekinud Audiga juba ees ootasime. Kilisev-kolisev pakiruumi ja teekond tõotatud maale võis alata. Viietunnisel koduteel sain teada, et lennureis oli möödunud viperusteta ja et õhtusteks pidustusteks on poistel hammas juba verel.
Sümboolsed kaheksa või kaksteist pitsi poolakatega ja järgnenud avaõhtu diskotantsu võis lugeda igati õnnestunuks.
Järgnenud päevadel tuvustasin poistele nii ümberkaudseid looduskauneid objekte (mida on jalgsimatka raadiuses umbes 3) kui ka kohaliku võrkpallikoolkonna mitte just kuigi bravuurikat taset. Tarmo sai teada, kui haige ja valus võib olla pärast Zimbabwest pärist noormehega viina võtmist olla hommikul ärgates pea ja kui tõenäoline on saada blondipäisel naiivsel võõramaisel poisil ülikooli seltsimaja pubist pühapäeva õhtul kahe Guinessi asemel sama raha eest hoopis Kinder Surprise üllatusmuna. Kuidas see tal õnnestus, jääb ilmselt kõigile sealhulgas ka asjaosalisele endale Scoobie Doo-kaliibriga müsteeriumiks.
Peamiselt naissoost liikmetega kohaliku Eesti kogukonna rõõmuks andsid kodumaa kauneimad pojad ennast ka sellel rindel näole ning tõid oma kohalolekuga ehk pisutki elevust koogiretsepti- ja küünelakimaailma. Peab ka ära mainima, et kevadilmadega oli Vanajumal meile eranditult erakordselt armuline ja lörtsisest Eestist saabunud poisid said reisu lõpuks oma reitele ja õlavartele imekauni parmupäevituse.
Nädala möödudes, kui ookeanivesi oli maitstud, pubipiljard ennast ammendanud ja lõhemõõtu poisivolaskid sprotikarbisuuruses magamistoas meeletute ööde veetmisest mõnevõrra räsitud, oli aeg seada sammud epiloogiks Londonilinna, et veeta seal kaks ööd ja seejärel üle pilvede üheskoos kodumaale naasta. Pealinna tegid meeldejäävaks meile öömaja pakkunud andekas aksessuaarikunstnik Mirja ja meie südalinna jalgrattaretkel suurepäraseks giidiks olnud armas klassiõde Kaia, kes kogenud londonlannana teadis täpselt teed Sohost kellatornini ja sealt Buckinghami kaudu Trafalgarile. Kes peaks kunagi Sõnajala Jaaku TÜS-ist või raamatukogust väljudes nägema kolm numbrit suuremas nepaali-motiividega pusas, võib asjatundlikult ära märkida, et just see pusa sai soetatud legendaarselt Camdeni turult ja mõned kopikad allagi kaubeldud, mõni hetk pärast seda, kui Jaak oli saanud isalt käsu soetada emale sünnipäevakingitus. Mõeldud-tehtud!
Peegelkaarmera mälukaardi koitev neljakohaline number andis tunnistust möödunud meeleolukatest hetkedest ja Ryanairi mukitud palgega stjuardessile pardakaarti ulatades võis rahulikult hingata- kõik soovitu sai tehtud ja kripeldama ei jäänud miskit. Kui siis Tarmo ebaotstarbekalt kulutatud õlleraha.


Rudolf

Veni, Vidi, Vici

Tere, armsad sõbrad.

Käes on 25. märts, sooja 16 kraadi, päike paistab ja inimesedki on õnnelikud.
Jätkan sealt, kus sai pooleli jäädud, ehk siis Exeteri ülikool karikavõistluste poolfinaalis alistatud finaalikoht tagatud. Lisaks meie meeskonnale olid meie suurepärasest Aberystwythi Ülikoolist finaalipääsmed taganud veel ka tüdrukute võrk- ja jalgpalli naiskonnad.

Finaal toimus kolmapäeval 23. märtsil Inglismaal linnakeses nimega Bath, mis 1987. aastal pärjati ka UNESCO maailmapärandi tiitliga. (Tervitusi meie esireketile Jürgen Zopile, kes samas linnakeses hetkel mehetegusid tegemas) See kaunis 80 tuhande elanikuga ajaloohõnguline linnake on rajati legendi kohaselt roomlaste poolt kuurortkeskusena 43 aastat aastat pärast Kristust. Kuna roomlased pidasid vajalikuks ennast poputada luksuslike termidega, sai linna paigutamisel määravaks emake loodus, mis on paigutanud britannia ainsad kuumaveeallikad just praguse Bathi linna küngastele. Kuna ajakava oli tihe, ei olnud meil mahti linnakesega sinapeale saada.
Võistlused toimusid Bathi 13 tuhande üliõpilasega ülikooli spordilinnakus mille taolist minu silmad polnud varem veel näinud. Lõunakeskusesuurust sisehalli ümbritsestid tubli mitu aakrit kõikvõimalikke väliväljakuid ja tartaani. Kompleks oli nõnda suur, et sisaldas endas nii ühistransporti kui ka valgusfoore. Pisut edevalt võiks siinkohal paralleele luua meie teekonna ja Vana-Rooma gladiaatorite teekonnaga külalavadelt läbi provitside lõpuks Colosseumi pööbli ette. Publiku osas küll siiski liialdades, sest siin riigis ei osata endiselt võrkpalli ilu ja valu hinnata. Lisaks võrkpalli finaalidele oli Bathi ülikool võtnud endale vastutuse korraldada ja näiteks, jalgpalli, korvpalli, vehklemise, tennise, sulgpalli, ja loomulikult ka netball-i ehk kukkurpalli finaale. Rahvast oli liikvel palju ja seltskond oli kirev.
Päeva lõppedes oli selge, et meie ülikooli lippu suutsid lõpuni täismastis hoida vaid tublid võrkpallipoisid, kes alistasid ühepoolses finaalis Glamorgani Ülikool kuivalt 3:0. Nii jalgpalli- kui ka võrkpallineiud pidid kahjuks tunnistama vastaste paremust vastavalt 0:3 ja 0:2
Sellega lõppes ühtlasi ka meie edukas hooaeg kuna korralduslike viperuste ja organisaatorite suutmatuse tõttu jäävad pidamata kaks kohtumist liiga üldarvestuses. Seega kokkuvõttes jäi liiga üldarvestuses esikoht saavutama, ent võitmatuks jäime sellegi poolest. Ühtlasi teadmiseks kõigile neile, kellel võrkpallijutust juba siiber, et sellel aastal enam sellest teemast ma pajatada ei kavatse.
Tagasiteel kodusadamasse sai bussis maha peetud üks suuremat sorti pralle, tähistamaks härraste triumfi ja unustamaks neidude kaotuskibedust ja millest vaesele bussijuhile nii mõnekski ööks halvad unenäod toob, ent sellest kõigest, armsad sõbrad, juba ajalugu vaikib.


Kõike kaunist ja kohtumiseni!

Rudolf